Selles mõttes huvitav luulekogu (seda siis küll mulle endale), et mul ei tekkinud sellega mitte mingit kontakti. Sõnad ja tunded voolasid seest läbi, ma lugesin iga rea ja lause, aga ei midagi. Siin ongi ainult üks inimene, kes räägib oma lähenemisest maailmale, kuidas tema selles asetseb ja on asetsenud, ning muidugi see, kuidas ta oma kodukoha loodust ja aastaaegu joovastavalt kogeb.
Kui tavaliselt ikka püüan postituse jaoks 2-3 luulenäidet leida, midagi minu jaoks ühel või teisel moel silma jääb, siis siin kulgeb kõik ühtse voona. Suvi ja talv ja kevad ja sügis ja hommikud ja kuidas maailm on imeline; kui oled muidugi hingeline. Kuidagi hämmastav ringkaitse, millest ei saa läbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar