“Naine oli nagu ootel lill, kes igatses vaid sooja päikest ja kosutavat päikest, et õide puhkeda. /-/ Kas see igatsus romantika järele on tulnud armastusromaanide lugemisest või nende seebikate vaatamisest? Ometi, eks hing ihkab ikka seda, millest koduseinte vahel vajaka jääb.” (lk 11)
Lastekodus kasvanud aleviraamatukogutöötaja Agnel on elutu abielu poja seemendajaga, kuni see lahkub oma uue seemenduse tõttu, millest naisel ja pojal suurt kahju polegi, saabki rahulikult telekat vaadata ja muusikat kuulata. Pealegi, kellele ikka meeldib telekaga lakkamatult õlut lürpiv mees. Agnele on toeks 14.aastane poeg Romet, kes on kui vaikne kindel kalju. Nii asjalikku teismelist poissi polegi nagu kohanud nüüdiskirjanduses.
Jõulude ajal kohtub Agne juhuslikult muusikust Harryga, kes on naisest esimesest silmapilgust täiesti ära nõiutud, ja järgnevate kuude jooksul püüab temaga tuttavamaks saada. Aga see ei ole lihtne.
“Talle meeldis selle naise juures kõik: see, kuidas ta punastades püüdis kramplikult tema pilku vältida, kuidas ta kangekaelselt otsis tegemist, et mehest eemale hoiduda, andes mõista, et ei soovi sugugi mehega flirtida. Ja kuidas ta, vaeseke, püüdis varjata oma hingehaava muretuna näiva hoiaku taha – see kõik tõmbas ligi. Hetkeks oli Harryl isegi tahtmine tõusta ja see väike naine oma rinna vastu suruda. Sellisest ootamatust soovist uhkas allapoole keha kerge soojalaine, nii et Harryl tuli kiiresti asendit muuta ja pilk mujale pöörata. See veel puuduks, et naine tema silmist tekkinud iharuse välja loeks! Tegutseda tuleb tasa ja targu.” (lk 59-60)
Harry tegutsebki tasa ja targu, hakates näiteks Rometile ja ta sõbrale muusikategemist õpetama. Agne arvab vahel, et tegemist võib olla pluffiga (lk 77). Aga muusika on see, mis inimesi ühendab.
“ “Aga sulle, millist muusikat sina armastad kuulata?”
“Eks ikka midagi romantilist: kantrimuusikat, retrot, ja noh, nagu nad nüüd nimetavad, “süldilugusid”.” “ (lk 106)
Ootamatult tekib Agnel terviseprobleem ja ta peab minema vasaku käe operatsioonile. Et peale lõikust on puhkust vaja, pakub motelli- ja saekaatriomanikust muusik-kaunishing Harry, et Agne ja ta poeg võiks tulla suveks ta kämpingusse puhkama. Käes on soe juunikuu ning ema ja poeg nõustuvadki Harryle külaliseks olema (poeg saab lisaks seal taskuraha teenida).
Naine õhkab parema olemise järele, aga ometi hoiab end igati tagasi: “Harry lähenes kelmikal ilmel Agnele, olles valmis naist oma embusse haarama, kuid Agne sibas kiiresti ümber laua ja jättis ta tühjade kätega seisma./-/ Ta oli elevil ja see, et Harry talle igamoodi läheneda üritas, tegi teda plikalikult üleannetuks... nii mõnus oli meest niimoodi narritada... laskmata end haardeulatusse.” (lk 121)
Riivatutest tsitaatidest hoolimata polnud elu motellis ainult lust ja lillepidu. Harry “oli nägus ja seksika väljanägemisega” (lk 125) ning salamisi pidas mehele jahti kokatädi Varje (armastuses ja sõjas on kõik lubatud), samuti tekitasid väikest segadust pahad kurjategijad.
Ajapikku adub poegki, et ema ja motellipidaja vahel midagi susiseb: “Oleks ju mõistlik, kui need kaks lihtsalt oma tunded valla laseksid, tõmmet oli ju nende vahel märgata küll.” (lk 152). Ja eks see nii lähegi.
Armas-naiivselt kirjutatud armastuslugu, mille väärtus seisnebki pretensioonikuse puudumises.
saaremaa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar