Sarah Kane – Blasted (2002)

Hullult meeldivad Kane'i raamatute kaaned, see pea võiks mu autoportree olla. Ja mille pärast on siinse raamatu kaanel see arvatavalt II maailmasõjaaegne pilt? Ei tea, aga mõnusalt maitsekas.

Näidend, mida nagu ei kujutlegi eestikeelsena, lihtne ja arusaadav keel. Emotsionaalne ja seejärel füüsiline vägistamine ning sellele järgnev on justkui teisest dimensioonist – välja paiskuv füüsiline häving ning illusioon andestusest. Mehelikkuse värdvormide põrkumine ja purunemine ja võimutsemine. Sisemine tühjus põhjustab vajaduse võimu järele, võimaluse alandada teisi, tunda end ülemana, kahjurõõmus sisemine tühjus leiab naudingut (või – elusust) teise valus, lämmatamises (kas see on tuttav tunne? Mulle vist on). Cate'i kokutamine kui kutsikast saati peksmist taluma pidav koer (ja need minestamised); inimese sisemine loom, mis võib vist olla hea (kas inimeses peitub loom? Kas loom / elajas on kindlasti paha või koeralikult peremeest armastav?). Näidendi lõpus on Cate ikka status quo, samamoodi emotsionaalselt-füüsiliselt läbi hekseldatud nagu alguseski (“kogemuse võrra rikkam”), ühesugune igiliikuv inimvare, ellujääja. Naine kui tõeline ellujääja. Mees kui hävitaja ja hävineja (nt lk 30-31).

Miks on Kane'i näidendid kui pilkane puhastustuli? Pärast selliseid emotsionaalseid purskeid on raske kujutleda, mida ja kas oleks võinud Kane edasi kirjutada, nn 27-aastaste klubi. Või ongi selline emotsionaalsus omasem / arusaadavam kahekümnendates eluaastates inimestele, hilisematel aastatel leiadki mingi kibeda vaherahu endaga? Kas selline emotsionaalsus on tegelikult enese ületähtsustamine, võimetus ümbritsevat endale rahuldavalt omaks võtta? Äkki Kane oligi vaimust haige ja ta kirjutisi ei oleks eetiline kirjanduslikult tõlgendada (a la nagu hullude joonistusi)? Miks peavad tema piinad meile omaksvõetavad olema? Ma ei tea.

Ei oska leida muusikalist ekvivalenti Kane'i loomingule, ehk Haino, sirutudes kuhugi inimolemuse valualadele, aga see pole see. Veider paralleel Kusturica filmiga. Lugemise-kirjutamise ajal avastasin esmakordselt kui vinge Bardo Pondi “Set and Setting” tegelikult on. Hea.


Darkness.
Light.

Ian strangling himself with his bare hands.

Darkness.
Light.

Ian shitting.
And then trying to clean it up with newspaper.

Darkness.
Light.

Ian laughing hysterically.

Darkness.
Light.

Ian having a nightmare.

Darkness.
Light.

Ian crying, huge bloody tears.
He is hugging the Soldier's body for comfort.

Darkness.
Light.

Ian lying very still, weak with hunger.

Darkness.
Light.

Ian tears the cross out of the ground, rips up the floor and lifts the baby's body out.

He eats the baby.

He puts the remains back in the baby's blanket and puts the bundle back in the hole.
A beat, then he climbs in after it and lies down, head poking out of the floor.

He dies with relief.

It starts to rain on him, coming through the roof.

Eventually.

Ian Shit.

Cate enters carrying some bread, a large sausage and a bottle of gin. There is blood seeping from between her legs.

Cate You're sitting under a hole.

Ian I know.

Cate Get wet.

Ian Aye.

Cate Stupid bastard.

She pulls a sheet off the bed and wraps it around her.

She sits next to Ian's head.

She eats her fill of the sausage and bread, then washes it down with gin.

Ian listens.

She feeds Ian with the remaining food.

She pours gin in Ian's mouth.

She finishes feeding Ian and sits apart from him, huddled for warmth.

She drinks the gin.
She sucks her thumb.

Silence.

It rains.

Ian Thank you.

Blackout.

-