Esimene trükk 1976, kätte sattus üheksas trükk.
Algab raamat romantilise ruraalse Soome külamaailma eluoluga, kui külla tuleb silda ehitama insener Jaatinen. Kohalikele võimumeestele on ta pinnuks silmas, eriti veel seetõttu, et Jaatist toetavad kohalikud silda ehitavad töömehed (klassiühiskond, on parem- ja on vasakpoolsed). Loobitakse üksteisele kaikaid kodarasse kuniks saabub mõneti nagu murdepunkt – Jaatinen armub jäägitult kohalikku preili vallasekretärisse, kellega suisa veedab kuuma jaaniöögi. Järgneb plahvatus, kui preili saab teada tolle senitundmatu mehe nime – valla võimukandjate vihavaenlane Jaatinen. Mees visatakse majast välja ning kõigele lisaks tahavad vallamehed teda rahu rikkumise eest kongi visata. Jaatinen pääseb ning järgnevat teksti võiks kirjeldada kui et mees tuleb tagasi ja keerab kogu valla elu pahupidi, nii seaduslikke kui ebaseaduslikke võtteid kasutades. Aga et tegemist on hea inimesega, siis lugejale peaks ikka meeldima selline karune ja asjalik insener.
Seniloetud Paasilinna romaanid jaguneks justkui kolmeks – peategelane seiklemas vabal soovil kõnnumaal (“Jänese aasta”, “Poodud rebaste mets”), peategelane teeb elus kannapöörde ja asub kogukonda vähehaaval muutma (“Maailma parim küla”, “Lummav vabasurmasõit”, “Onnellinen mies”) või siis kolmanda võimalusena oleks justkui kahe eelmainitu süntees (“Ulguv mölder”) või hoopis midagi erinevat (“Suloinen myrkynkeittäjä”). Paasilinna kirjutatu oleks kui romantiline maailmaparandamine; kord maailmast põgenedes, kord hoopis pisut utopistlikult üles ehitades (või siis autor lihtsalt mängib lugejate selliste tunnete peale).
Noh, just suurem asi see raamat pole, aga meelelahutuseks ikka paras, eriti kui soov kogeda lugu ühe jäärapäise mehe võimu kehtestamisest (ja sellest ilmajäämisest seejärel).
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar