“Tema tugevaks küljeks oli oskus näha näha keerukuses lihtsust. See, mida ta nägi, oligi lihtne: kuna pingelõdvendus oli mõeldud selleks, et külm sõda kestaks igavesti, sai külma sõja lõpetada ainult pingelõdvendust lõpetades.” (lk 231)
Nii, esimest korda võisin küsimärgistada enda stereotüübi, et Reagan oli üks populistist laiaja, Gaddise järgi tuleks välja, et võibolla oli tegemist hoopiski aatelise poliitikuga. Elu on ilus.
Huvitav, kuidas kirjutataks seda raamatut nüüd, anno 2009, peale kõiki neid raamatus esinevaid kiidulaule turumajandusele ja kapitalismile.
---
Donald Tomberg – Kui õnn käib suhtumise järel (Sirp, 16.01.2009)
“Laiemalt võttes on küsimus identiteedis. Meie lõimumine vormub loomuse ja keskkonna koosmõjus. Ja väljakujunenud identiteet on aluseks, millelt mingeid otsuseid, hinnanguid langetame. Et igapäevane elu on stressirohke, siis pakub ju elamine stabiilseks tüdimuseks võimalusi küllaga ning ka kibestumine võib aja jooksul saada identiteeti määratlevaks osaks. Filmis “Happy-Go-Lucky” on sõiduõpetaja oma elu korraldanud nõnda, et tema paranoilisevõitu ja rangelt reglementeeritud elukäsitluses on ühest küljest kõik nagu paigas ning, mis ehk isegi olulisem, vägagi ära seletatud (seega ka omamoodi turvaline). Teisest küljest on aga tegelane ülimalt õnnetu ja üksik ning asjadest, mis teda ümbritsevad, on kadunud nagu nende vahetu sisu. Toon näiteks dialoogikatke:
Poppy: “Ja mida sa pärast teed?”
Sõiduõpetaja:”Lähen koju ja loen raamatut.”
Poppy: “Millist raamatut?”
Sõiduõpetaja: “Lihtsalt raamatut.”“
(Kahjuks pole Sirp seda artiklit internetti pannud.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar