“Kui külaline tuleb maskis ja parajasti ei ole mardipäev, siis on tal kurjad kavatsused.” (lk 20)
Paju oma tuntud headuses. Seekordne armas põnevuslugu arhetüüpsete kangelaskujudega leiab aset Peterburis, kus äsjalõppenud nõukogude ajale järgnes segaduste aeg (iseenesest veider koha ja tegelaste valik, võibolla oli Pajul isiklikumaid kokkupuuteid Peterburi kandiga).
Kanalisatsioonist ilmub inimesi kimbutama elukad, keda nimetatakse kloaagiussideks (natuke meenutab see 20 aastat tagasi levinud kuulujutte Moskva metroo verejanulistest hiigelrottidest). Asja uurimiseks moodustub grupp teadlastest, tehnikataibust ja merekarust, igal ühel oma head ja vead. Edasi selgub, et Neevas elab suisa hiiglaslikke mutantkalu- ja vähke. Kes võivad inimestki rünnata. Või inimlihast toituda. Millestki peab kolmemeetrine ahven energiat saama, eks. Mis järgneb kloaagiussidele ja mutantkaladele, sellest ei julge siin kirjutadagi.
Huvitava “pöörame-Leena-ümber”-laadis mõtte esitab ühe tegelase bioloogiaprofessorist isa – kui solgi ja kemikaalide tõttu on tekkinud uus looduskeskkond, kus kasvavad hiiglaslikud (ja igati söödavad) mutantkalad, siis tulebki hakata selliseid kalu kuskil vastavas keskkonnas tööstuslikult kasvatama (lk 99-100). Nohjah.
Igatahes, raamat nagu ladvaõun, kindlasti tasub lugeda.
“Kohe pärast seda vaatas ta mulle otsa ja punastas millegipärast. Vaatasime teineteisele päris tõsiselt otsa ja tõesti, see paistis sealt välja – need olid minu naise silmad.” (lk 71)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar