11 veebruar, 2009
Merilin Seppard - Saskia maailm (2008)
“Kas on Gen pereeluks valmis? Ta teab, et kunagi see nagunii juhtuma peab ja juhtubki, aga praegu? Kas on juba õige aeg? Ta ei kahtlegi, et armastab Saskiat, kuid mida suudab ta naisele pakkuda? Kuhu ta Saskia elama viib? Gen elab isegi alles vanemate juures. Tal ei ole sellist raha, et kohe elamispinna osta saaks, ja edasi – kas ta üldse suudab oma naist üleval pidada? Tema eest hoolitseda nii, nagu vaja? Kas ta suudab rahuldada naise kõiki vajadusi? On ta küllalt mees, et armastatud naisega temaga voodis hea oleks?” (lk 51-52)
“Tema ees istub naine, keda ta kogu südamest armastab ning ta teeb kõik, et sellel naisel oleks hea. Gen ei suudaks endale kunagi andestada, kui laseks Saskial endal käest libiseda. Jälle minna lasta, nagu ta seda kooli ajal teinud oli. Mees teab, et järjekordne kaotus ühe ja sama naise pärast oleks liialt valus, et seda veelkord läbi elada. Ta on juba otsustanud – ta tahab seda naist. Ka tema suurimaks sooviks on jagada Saskiaga ühist kodu ja kasvatada koos ühiseid lapsi. Kui see just nüüd tulema peab, siis tulgu! Pole siin midagi karta ja pabistada, sest ükskord tuleb see nagunii, arvab Gen. Kuid kuidas seda Saskiale öelda? Ei saa ju ometigi kohe rõõmust ogaraks minna ning hüüda: jaa, just seda ma tahangi. Ta peab jääma diskreetseks, näima tugev. Gen on ju ikkagi mees, ja mehed nii ei käituks. Nad on terasemad, kui naised iial arvata võiks.” (lk 52-53) – nii arvab autor, et 19-aastane noormees võiks täiskasvanalikult arutleda. Kivi kotti.
Siivas noorteraamat, sobiks rahvuspatriootiliseks koolilugemiseks – pole seksi, narkotsi ega vägivalda. Noor naine unistab perekonnast – Eesti riigi unistus pisikeste eestlaste juurdekasvust.
Omamoodi huvitav on lugeda 19-aastase tänapäeva Kadri maailmavalust ja armastusevajadusest – kui mööduv see kõik on. Tulevad järgmised valud ja vajadused, mis toovad varasemat meenutades vaid nostalgilise naeratuse suule. Ei julge arvata kui vana või noor raamatu autor võib olla. Igatahes on võileiva koefitsent nullis.
Raamatu pea olematu kujundus (v.a. campilik esikaas) ja anonüümne autorsus on igati plussiks – pole lugemist suunavaid faktoreid, saab vaid puhast teksti lugeda. Ilma irooniata – see on hea.
“Ta pole veel märganud, et Gen oma kohustusi tõsiselt ei võtaks või neile käega lööks. Ei, mees on täpne ja kohusetruu. Saskia naeratab endamisi õnnelikult, sest ta teab, et kuidas mees suhtub oma kohustustesse, nii suhtub ta ka kõigisse oma suhetesse ja elusse üldse.” (lk 59)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar