Kui raamatut lugedes jäi mulje, et seal käib üks igavene kärts ja mürts möll, siis audioraamatut lugedes on tegevus selline... rahulikult veerev. Poleks varem tekstiga tuttav, olnuks ikka väga niru sisu jälgida/kuulata (aga see võib olla mu enda mäluprobleem). Üksküla etlemine tundub algul üsna ühetaoline (aga see vast paratamatu monohäält kuulates), ent ajapikku see ühetaolisuse tunne kaob ning avastad mõnusaid ja muhedaid nüansse. Eks plaatide uuel kuulamisel tunneks kindlasti suuremat mõnu (viimase plaadi kuulamisel oli küll kahju, et juba otsa saab). Vahel meenutab Üksküla hääl suisa onuremuslikke hetki (tahtsin lisada linki netis aastaid vedelenud Onu Remuse audiopaladele, kuid paistab, et need on kõikjalt kustutatud).
Tekst ise on kui Natural Born Killers eesti moodi, tõeline vägivallaeepos, ebahumaansuse vallatu valss. Omamoodi üllatav, et see aspekt jääb tavaliselt tähelepanuta. We are the nihilists, karjutaks Lebowskile näkku.
Mida teha, et plaatide kuulamist libedamalt läbida? Õppisin lahendama 16 ruuduga sudokut.
Raamatu "Rehepapp" mõttest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar