Täna,27. märtsil 2009 käis ta varajasel õhtupoolikul Galway postkontoris. Ta saatis oma uurimustöö ühe eksemplari Pariisi Teaduste Akadeemiasse ja teise Suurbritannias tegutsevale ajakirjale Nature. Selle kohta, mis edasi juhtus, puudub igasugune kindlus. Tõsiasi, et tema auto leiti Aughrus Pointi vahetust lähedusest, viis mõtted loomulikult enesetapule - seda enam, et ei Walcotti ega ühtki keskuse tehnikut ei näinud seesugune lõpp tegelikult üllatavat. “Temas oli midagi kohutavalt kurba,” kinnitas Walcott, “ma arvan, et ta on kõige kurvem inimene, keda ma oma elu jooksul kohanud olen, ja tegelikult tundub sõna “kurbus” mulle veel isegi liiga mahe: pigem võib öelda, et miski oli temas hävitatud, täielikult laastatud. Mul on alati olnud mulje, et elu oli talle ristiks kaelas, et ta ei tundnud enam vähimatki sidet ühegi elava asjaga. Ma arvan, et ta pidas vastu täpselt nii kaua, kui kaua tal oma uurimistööde lõpetamiseks vaja oli, ja et mitte keegi meist ei suuda ettegi kujutada, kui suurt pingutust see temalt võis nõuda.”
---
Paljud ütlused tõendavad, et teda võlus too läänemaailma kõige kaugem punkt, mis oli alati mähkunud liikuvasse mahedasse valgusse, kus talle meeldis jalutada ning kus, nagu ta kirjutab ühes oma viimastest märkmetest, “saavad üheks taevas, valgus ja maa”. Me arvame, et Michel Djerzinski läks merre.
1984
VastaKustuta