„See, mida me näeme, kuuleme, haistame või tunneme, ei sõltu ainult meid ümbritsevatest asjadest ja nähtustest ning nende omadustest, vaid suuresti meie meeleelundite „tehnilistest” võimalustest ja meie sisemistest olekutest. Meie taju ei peegelda välismaailma sellisena, nagu ta on. Meie kujutlused ei taandu aistinguteks ja tajupiltideks – neil on oma ajalugu ja tegelikkus. Kujutluste teke ei tähenda liikumist maailmast meeltesse ja sealt edasi keelde, vaid suuresti ühest kujutlusest (ja märgist) teise. Taju ei ole ka lihtne ärritajate vastuvõtt, vaid nõupidamine, milles välised ärritajad viiakse vastavusse juba olemasoleva käsitusega. Kui see õnnestub, tekib tajukujund, millele antakse tähendus.” (Raivo Palmaru, „Tegelikkus, mida me loome”,Akadeemia nr 3-2009, lk 464-465)
Ning veel enne, kui minna Pirandello romaani juurde, pisut näitlikustavat matejali. Eelpool kirjeldatule sarnaselt tundus David Lodge´i romaani „Väärt töö” ühele peategelastest Robynile hämmastav ja võõras tööstusmaailm, kuhu oli sunnitud sisenema. Veetnud kogu elu mõnusas, turvalises ja hubases akadeemilises keskkonnas, tegelenud abstraktsete ja eluvõõraste probleemidega, ei osanud ega pidanudki ta märkama tööstuslinnaku hooneid, inimesi, lihttöölisi, mistõttu see maailm, mis ometi oli alati temaga samas linnas viibinud, tundus talle võõras, just nimelt uus, vaatamata tema alatisele olemasolule, midagi hoopis erinevat, mida ta iseseisvalt ei saanud ega osanud märgata, kuna puudus olemasolev käsitlus (või oli see olemas kirjandusliku poeetilisusega tundmatuseni kaunistatud, reaalsusest ääretutesse kaugustesse kantud), ning teissuguse maailma olemasolu oleks igavesti märkamatuks jäänud, kui Robynit väevõimuga sellesse poleks paisatud. Just samuti nagu – näiteks – Tartu tänavate multikultuursus ei torka kohalikule elanikule silma, kuna tema liigub füüsilises, veel enam aga vaimses mõttes väljakujunenud trajektooril, teadvustamata lähedal asuva teissuguse eksisteerimist. Üliõpilased ei teadvusta tööliste olemasolu, tööliste jaoks on ülikool midagi eemalseisvat (kõige paremini on seda ehk märgata linna ööelus) – vaatamata sellele, et tänaval, poes, pargis, kohvikus, raamatukogus (no võtame näiteks kasvõi koristajad vs tudengid) – kõikjal – puutuvad ühe ja teise ühiskonnakihi (või vabandust, kui taolise pisiriigi sees tundub ühiskondlikele kihtidele osutamine veidi kohatu, siiski paratamatu tõesusena) esindajad päevast päeva kokku. Ning on tõsi, et me ei märka tänaval väikesi lapsi, mänguväljakuid, poode mänguasjadega ja lasteriideid, algkoolilapsi ja lastaedade kasvandikke päriselt seni, kuni puudub isiklik lähem kontakt väikelastega.
Või siis näiteks on minu maakodu lähedal metsa ääres lagendik, mille rohelise heina sees kasvavad suviti värvilised põllulilled, mida mulle lapsena meeldis korjata. Ja kui ma sellele paigale mõtlen, seda vaimusilme ette kujutlen, näen siiani seal lagendikku – vaatamata tegelikkusele, milles 15 aastaga on lage plats pealekasvanud läbipaistmatu ja inimesest kordi kõrgema võsastikuga eemalseisva metsaga sulanud ühte; võõras teekäija näeb tee ääreni ulatuvat metsa, mina aga alati lagendikku; ning käesoleval hetkelgi sellest kirjutades ei suuda ma mainitud koha uut taimestikku pildiliselt meenutada, minu jaoks on seal lagendik, millel suvel kasvavad värvilised põllulilled – kuigi lilli pole sealt ammu enam leidnud.
Ning jällegi lõigukene David Lodge´i mainit romaanist: „[Robyn pöördub] tooliga ringi ning jääb vaatama rohelist nelinurka ülikoolilinnaku keskel. Üliõpilased, keda päikesepaiste välja meelitab, hakkavad kogunema sinna paaridena ja tillukeste gruppidena, laotades maha mantlid ja kilekotid, et saaks niiskel rohul istet võtta ja sinna pikali visata. Ühel muruplatsil lükkab aednik muruniidukit edasi-tagasi, tüürides seda ettevaatlikult mööda lillepeenardest ja lebasklevatest tudengitest. Kui üliõpilased märkavad, et jäävad aednikule jalgu, tõusevad nad püsti ning kolivad kõigi oma asjadega teisele platsile justkui linnuparv. Aednik on umbes sama vana kui üliõpilased, kuid nad ei suhtle omavahel – ei noogutusi, ei naeratusi, ei ühtki omavahel vahetatud sõna, isegi mitte sinnapoole heidetud pilku. Üliõpilased ei käitu üleolevalt ega ilmuta noore aedniku suhtes põlgust, mõlemad pooled lihtsalt väldivad mis tahes vastastikust kontakti. Kehaliselt küll sarnased, elavad nad eri maailmades.” (lk 379-380)
Jõudes nüüd viimaks Pirandello juurde, siis just taolisest absoluutsest objektiivsuse puudumisest tema originaalis 1954. aastal ilmunud raamat räägibki. Ühel päeval osutab peategelase Moscarda naine, et abikaasa nina on viltu. Mees ehmub: ta on elanud 28 aastat endale teadmata viltuse ninaga samal ajal, kui kõik, absoluutselt kõik tema tuttavad alati on temaga rääkides seda ebakorrapära märganud. „Mis suhe on mu mõtetel minu ninaga? Minu jaoks ei mingit. Mina ei mõtle ninaga ja ei tee temast välja, kui ma mõtlen. Aga teised? Teised, kes pole suutelised minu sisse vaatama ja minu mõtteid nägema ja kes näevad minu nina väljast. Teiste meelest on mu mõtetel ja mu ninal kindel suhe, sest ütleme, et juhul, kui mu mõtted oleksid väga tõsised, aga nina oma kuju poolest väga naljakas, puhkeksid nad tingimata naerma.” (lk 17)
Ning nõnda edasi mõeldes ei suuda Moscarda enam mõista, kes on tema, kui ta ei suuda isegi ennast kõrvalt vaadata pilguga, millega teised teda vaatavad. Tema sees elab teiste jaoks tuttav Moscarda, tema jaoks üdini võõras keegi. Aga mis veel rohkem segadust tekitav: teiste pilke ei ole mitte üks, vaid tuhat tükki või veel enam, just nii palju, kui on neid teisi. Igaüks näeb teda, ühte ja ainust Moscardat, oma pilguga, ise moodi, ning tema, Moscarda, näeb samuti iga inimese asemel hoopis kedagi teist, kui too sama iseendast keegi arvab olevat nii, et – näiteks – sõbraga „nelja silma all vesteldes” viibib ruumis kahe asemel neli isikut: Moscarda nagu Moscarda ennast näeb, Moscarda nagu sõber Moscardat näeb, sõber nagu sõber ennast näeb ja sõber nagu Moscarda sõpra näeb.
Iseendas on võõras, keegi, keda kõik teised tunnevad, aga isik, mina ise ei tea, ei näe, ei tunne. „Kuidas taluda endas seda võõrast? Võõrast, kes ma iseenda suhtes olen? Keda ma ometi ei näe, keda ma ometi ei tunne? Kuidas võib ometi olla mõistetud teda kaasas kandma iseendaga ja iseendas, teistele nähtavana ja nähtamatuna mulle endale?” (lk 19-20).
Tänapäeval on ebamugav võimalus seda võõrast näha videolt või meile märkamatult võetud pildilt – ja see võõras tundub alati nii piinlikult labasena...
Ja kas kõik ongi siis vaid illusioon? Kus on mina, kus teised, kui suhestuda omavahel ei saa? Kui teistega suheldes suhtleb igaüks tegelikult iseendaga? Meid ei ole, ja pole seegi avastus teab mis originaalne. „Mina ehitan end pidevalt ja ehitan teid, ja teie teete sedasama. Ja ehitustöö käib niikaua, kuni meie tunnete materjal koost laguneb, ja niikaua, kuni meie tahetsement vastu peab. Mis muul põhjusel sisendatakse meile teie arvates tahtekindlust ja ülistatakse tunnete püsivust? Tarvitseb vaid meie tahtel pisut kõikuma lüüa või meie tunnetel küünevõrra muutuda – ja hüvasti, meie realiteet! Me märkame otsekohe, et see polnud muud kui illusioon.” (lk 41). Milles olla kindel, kui isegi endas mitte?
Kas – no muidugi, kindlasti – olete märganud, et ühe inimesega tunnete end enesekindla ja väärt tegelasena, teisega vajute madalamaks kui muru, kolmandaga kipute end pidevalt õigustama ja neljandaga vaidlema, viiendaga tunnete end kõige targema inimesena maailmas. Kas võib ehk selline erinevate minade tunnetus tuleneda teise inimese tunnete peegeldusest: nii nagu tema arvab teist, sellisena tunnete ka end tema seltskonnas? Nii palju minasid, ja mitte keegi peale minu ei tunne natukenegi seda huvitavad isiksust, kes olen iseendaga kahekesi olles.
Mitme mina põrkumine on ebamugav. Kujutleme koos Pirandelloga, et võõrustate oma ammust sõpra. Ühel hetkel saabub külla teine sõber, nemad teineteist ei tunne. Vana sõbra saatsite minema „varsti pärast uue külalise tulekut mingil tühisel ettekäändel, sest te ei võinud teda enam näha, kuulda teda rääkimas ja naermas selle teise juuresolekul. Mispärast küll? Saata teda heast peast minema, kui te ometi mõni hetk enne selle teise saabumist temaga nii lõbusas jutuhoos olite? /.../
Teie vana sõber ei andnud iseenesest mingit põhjust selleks, et teda oleks pidanud minema saadetama, niipea kui uus külaline tuli. Omavahel ei olnud nad üldse tuttavad; te esitlesite neid teineteisele, ja nad oleksid võinud teie salongis pool tunnikest koos olla ja maast-ilmast rääkida. Ei mingit piinlikkust ühelt ega teiselt poolt.
Piinlikkust aga tundsite hoopis teie, ja seda ägedamat ning talumatumat, mida paremini nad omavahel sobima hakkasid. Selle kooskõla lõhkusite teie kohe ära. Miks? Aga sellepärast /.../, et ootamatult, teie uue sõbra saabumisel avastasite te endas kaks, teineteisest nii erinevat mina, et te ei suutnud seda lõpuks välja kannatada ja olite sunnitud ühe neist minema saatma. Mitte teie vana sõbra, oh ei; te saatsite iseenda minema, selle osa teist, kes on olemas teie vana sõbra jaoks, sest te tundsite, et ta on sootuks erinev sellest, kes te olete või tahate olla uue sõbra jaoks.
/.../ Te ei suutnud taluda, et üks mina läheb segi teise minaga, sest neil polnud omavahel midagi ühist. Mitte kui midagi, sest oma vana sõbra jaoks on teil üks realiteet, uue jaoks aga teine, mis on omavahel niivõrd erinevad, et te poleks saanud ühe poole pöörduda, ilma et teine teile jahmunult otsa poleks vaadanud; ta ei oleks teid enam ära tundnud.” (lk 62-63).
Välisilma jaoks Moscarda hullub. Iseenda leitud tões ja arusaamas ei jää talle aga enam muud varianti, kui elada hetkes, mineviku ja tulevikuta. „/.../ ma suren iga hetk ja sünnin taas uuena, ilma mälestusteta – elavana ja terviklikuna, mitte enam iseendas, vaid kõiges väljaspool mind.” (lk 140).
Muidugi – pisut teemast kõrvale kaldudes – tundub teose lõpp ehk maailmast totaalselt irdunud, arusaamatuks ja hullumeelseks muutunud hetkeselavast Moscardast (sel puhul iseenda jaoks juba nimetuks nüüdishetke olevuseks saanud), kirjanikupoolselt ebaveenva lahendusena, kuid siinkirjutaja ei oskaks tuua ka paremat alternatiivi. Kas taoline totaalne ja ebainimlik – ometi nii elementaarne – arusaam eksistentsist, inimsuhetest, minust endast, kõige püsimatusest ja olematusest tõepoolest võib isikut nõnda totaalselt muuta, jääb lahtiseks. Ülemõtlemine pole kellelegi head toonud. Samuti nagu jääb päriselt teadmata, kas psühhiaatriahaigla patsiendid on haiged, kuna üks suur mõte, tunnetus on neid mingil põhjusel haaranud jõuga, mis summutab kõik teised tasukaalustavad terve mõistuse säilitamiseks vajalikud (pette)arusaamad tulenevalt ajukeemia vääratustest, mis teatavaid eluelemente ei lase näha; või on hullud lihtsalt hullud. Kas Moscarda läks hulluks? Kes teab...
bràvo !
VastaKustuta