“Rahvas plaksutas tunnustavalt kordnikule ja äratas üles Vana Seniilse Skaudijuhi, kes toolilt üles kargas, skauditervituseks vasaku käe tõstis ning valjult, aga valesti skautide hümni laulma hakkas. Seejärel, karjudes, et skauti juba elusalt ei võta, jooksis mees Raekoja eeskotta ning andis, vaatamata teda takistama tulnud inimestele, nurgas seisvale põdratopisele peksa. Ise teadmata, miks.” (lk 18)
Ruraalne huumorilugu mingist kolkaasulast, kordniku kirjelduse tõttu kerkis millegipärast silme ette pilt Lihulast. Arktiline hüsteeria maavillases võtmes või lihtsalt mentaalsete probleemidega kogukond – kõiki arreteeriv kordnik, kõuehäälselt sõimav koristajatädi, meelas linnapeatütar, põõsastes kimuvad poisikesed, seniilne agar skaudijuht, armuvalus nõid – autor lajatab mõnuga. See raamat on vist sobilik Reporteri vaatajatele. Omas laadis täiesti normaalne tekst – esimestest lehekülgedest üpris ladus jutustamine, puhas meelelahutus, pretensioonitu absurdihuumor; natuke samas seltskonnas Voolaidi ja Leeri raamatutega. Tegelaste seas askeldab ka kratt, kes on ehk teadagi mis raamatu mõjul teksti ilmunud.
“Ainuke, keda vankumatu usk oma õigsuses maha ei jätnud, oli Vana Seniilne Skaudijuht. Eksinud, habetunud ja metsik pilk silmis, ajas ta jälgi mööda joostes jänest taga. Temast olid maha jäänud läbipekstud hundikari, sinise silmaga ilves ning sokiga alla visatud vares (sokiga, sest saabas lendas mööda ega tulnud enam tagasi). Lõpuks püüdis ta jänese joostes kinni ning hüüdes, et skaut on hingelt vastupidav, pani hämmeldunud haavikuemandast mööda. Ise teadmata, miks.” (lk 24)
esitlus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar