“Rääkiv lillepott? Ei, ei sobi. Valguskaablitest kootud muhu kampsunid? Kah jama... Kuuekordne diskolasteaed? Näääh... Kuramus küll, no ei tule seda äriideed ikka nõnda lambist!” (lk 53) pomises Jaak Leer endamisi.Umbes nii võiks kujutleda selle raamatu sünnilugu. Midagi kirjutama peaks, aga tegelt nagu pole midagi kirjutada.
Raamatu avalugu “Presidendi seiklused” on nagu segu Juure ja Märka kirjutatust. Arvatavasti peaks viibima purjus seltskonnas, et tekst mingit emotsiooni tekitaks. Padulajatamine, mis on igav. Arnoldi triksterdamine siin ja seal, Antslas või Rootsi kuningaga.
Teine lootsükkel “Piiskop Põdra unenäod” võiks meenutada Leeri esimeses raamatus väljaantut, aga jookseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Avalause on paljulubav - “Jumalateenistus oli läbi, piiskop Põder lükkas süstla veeni ning suikus unele. Tema silme ees viirastus külm talvehommik...” - aga järgneb hall tekstimass.
Kolmas osa - “Mutri ja Tunguusi seiklused” - meenutab mõneti Juha Vuorineni masstoodangut. Kaks kolmekümnendates vänta teevad seda ja teist.
Mittemidagiütlev raamat. Või lugeja pole vastaval lainel.
Fännid kindlasti kiidavad.
rada7 intervjuu
Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Jaak Leeri „Kaks kabanossi ja Maaja” on ekstsentriline absurd, „Pehmete ja karvaste” irvlev paroodia. Eks jälle dekonstrueerimine, ehkki, mis sest pre sident Arnoldist või Jossif Stalinist enam demonteerida, mutrid niigi laia li. Arvan, et Kivisildniku alternatiivkirjastuse nõrgim ilmutis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar