“Kes mõista suudab, see mõistku, aga Paide naised on in corpore haiged.” (lk 45)
Raamatut alustades valdas mind arusaamatus, miks küll sellise ajuvabaduse väljaandmist toetati. Ja see arusaamatus kestis lugemise lõpuni. Justkui kiiruga kokku klopsitud tekst, soov kirjutada menukit, šokeerimisega lugejalt jalad alt lüüa. Tulemuseks on tühi lurr. Ei tahagi rohkem midagi sellest raamatust kirjutada, kui soov, tuleb endal see jaburdus läbi lugeda.
Ahhaa – aga vaat mis juhtus: “Uus raamat oli Vello Lattikule nagu pääs masendusest, mille põhjustas alles mõni kuu tagasi avaldatud raamatu «Messias Järvamaalt» trükki toimetamise ajal juhtunud arvutiaps: üks tegelane läks kaduma ja seetõttu on teos raskesti loetav. “
Kohe palju põnevam... vist. Omamoodi põnev - kuidas on võimalik nii raamatut koostada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar