Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus (2004)

Jooksev heinasaad (lk 59)
Ambla Sipelga surnuaja juures on ikka heinasaadu nähtud jooksmas. Ükskord on kadunud õpetaja Paulsen nimetatud surnuajast õhtu hilja mööda pidand sõitma, kui korraga hobused seisma olla jäenud ja enam edasi ei sammugi lähe. Õpetaja küsinud kutsarilt: “Mis seal tee peal ees on?” Kutsar vastanud hirmu täis olles: “Tee kõrval seisab üks heinasaad, kes mühiseb.” Õpetaja astunud sõna lausumata tõllast välja, kirikumantel seljas, raamat kaendlas ja läinud heinasau juurde ning hakanud saadu oma eel surnuaja poole ajama. Kuni vist oma hauda. Seal olla õpetaja teda noominud ja põle enam andnud luba heinasau kujul kuskil käia, ega kedagi hirmutada, ainult lambaks ja kanaks andnud luba muuta. Pärast ei ole küll keegi enam heinasaadu näinud, aga lammas ja kana on sagedaste, kah hiljaaegu, Räsna lepikus ennast mitmetelegi näidanud.
J. (1894)

Rava mõisa seina müüritud ori (lk 66)
Kui veel sakslased veel siin olid, siis oli ka Rava mõisas üks ori hakanud härrale vastu. Härra lasknud orja peksta. Ori hakanud ka peksjale vastu. Härra lasknud orja alla keldrisse viia. Ori olnud terve nädal aega ilma söömata. Siis aga müüritud see ori keldri seina sisse. Nüüd on aga kuuldud inimese häält.
Leena (1938)

Kondid vanas pelgupaigas (lk 68)
Meil, nagu ütlevad, Tooma heinamaa sees, sügav auk on seal. Seda on nagu öeldud, et Rootsi sõja ajal kaevatud see auk seal, et olla redusse mindud. Siis oli jälle nii, et üks naine unustand lõngakera ülesse ja selle järele leitud ja hukatud ära need inimesed.
Meil oli jälle siis niisuke jutt, et need kondid pidama jälle seal jaanilauba ajal vahtu välja ajama. Mina siis läksin, tuli oli juba tehtud maha ja, eks mina läind jälle sinna neid konta passima. Passin seal terve öö neid, ei hakka ükski vahutama ega inisema. Seal konta oli küll, seal sees. Ei näind seal koerasittagi.
Seda mina usun küll, et kui sina kedagi kardad või, siis tuleb ja näed, aga kui ei karda, siis ei ole miskit. See on oma silma ees.
Aleksander (1965)

Neitsijärve uputanud end mõisapreili (lk 79)
Neitsijärve on üks mõisnikupreili ennast ära uputanud, sellest on nimi. Tindimäe metsavaht on näind seda näkki seal järve peal ja oli toonud püssi ja pand hõbekuuli sisse ja last, siis oli ära kadund ja hõikand, et: “Lase veel!”
Alfred (1965)

Nannipupu küngas (lk 85)
Mõnuvere küla osas Kooksemetsas on Nannipupu. Miilimäe talu lähedal on küngas, kus praegu on maja. Vanasti, kui Rootsi sõjaväed siin liikunud, keetnud need endale sääl künka otsas kartuliputru. Künkale oli jäänud pajapõhja ase. Ja see olnud neile kindlaks keedukohaks. Sõdurid olnud väga näljased. Nad küsinud mitu korda pääliku käest: “Anna meile nannipuppu.” Sellest on küngas pärinud endale nime Pupu või Nannipupu. Talul õiget nime polegi.
Gustav (1939)

Kivihaldjad ei luba kivi lõhkuda (lk 92)
Albu mõisa lähedal on kaunis suur kivi. Kivi tekkimist me ei tea, aga selle kiviga oli mõisnikul kena nali. Kivi olnud alati sääl mõisnikul tüliks. Mõisnik lasnud kivile augud sisse teha ja öelnud, et: “homme laske see kivi lõhki!” Kui töölised hommikul tahtsid uuesti tööd alustada, siis käskinud mõisnik tööd lõpetada. Ja ise rääkis: “Ma nägin öösel, kuidas haldjad tulid puuriaukudest välja ja ütlesid mulle: “Kuule, vanamees, kui kivi puru, kus siis meie oleme. Ja nüüd jäta kivi terveks.”
Richard (1939)

Salatikausi mägi (lk 99)
Seidlas maantee kaldal pargi ääres on mägi, see on väga ümarik ja selle nimi on Salatikauss. Kunagi olnud seal mäel klaasmaja ja sääl majas elanud saksad. Ühel öösel kadunud aga maja ära ühes elanikkudega. Öösiti on käinud tondid mäel tantsimas ja katsunud alati inimestele halba teha.
Anna (1939)

Nutusild (lk 99)
Olnud siis suur sõda. Kõik külamehed old ära tapetud. Siis leidnud külanaised silla päält meesterahva jalajälje. Naised nutnud nii kaua, kuni tekkinud kraav. Nii saigi silla nimeks Nutusild.
Ida (1939)

Tulekera Varesmäel (lk 133)
Aavere Varesmäelt tõusnud uueaasta ööl üles suur punane tulekera. Mida kõrgemale tõusnud, seda suuremaks ja heledamaks muutunud, kuni viimaks ühest lagunenud ja väikeste sädemetena alla langenud. Rahvasuu räägib, et see olnud mäe kaitsevaim, keda uusaasta peljupaigast välja peletanud. See korduvat igal aastal kell kaksteistkümmend öösel vastu uut aastat.
Joosep (1939)

Poola sõdurid kivi all (lk 133)
Raigu mõisa põllul on suur kivi, mille alla Põhjasõja ajal kümme Poola sõdurit rootslaste poolt elusalt pandud. See kivi hiilgab iga kuu viimasel neljapäeval ja sääl lähedal kuuldud öösel maa alt poolakeelset jutukõminat. Teistel päevadel on kõik vagane.
Joosep (1939)

Vanapagana kirbud Ao jões (lk 136)
Kord oli vanapagan istunud Ao jõe ääres. Olnud palav päev ja tal hakanud ihu sügelema. Siis oli ta hakanud kirpe otsima ja leidnud neid päris palju. Kirbud visanud ta jõkke. Seal nad on praegugi, kuid nad on muutunud vähkideks.
Anete (1960)

Alemäele poonud end Põrikas (lk 137)
Preedi mõisas käinud üks Põrika-nimeline mees teomeheks. Ta olnud väga vaene mees. Tal olnud väike naine, üks lehm ja üks väike pajakene. Selle sees keetnud naisuke omale ja oma mehele süüa. Ühel aastal olnud Preedi mõisa loomadel kange punataud. Loomi surnud karjade kaupa maha ja mõis hakkas vaeseks jääma. Siis jäänud ka Põrika lehmakene punataudi ja surnud viimaks ära. Naisuke leinas lehma väga ja nad olid mõlemad lõppemas. Nende toetaja oli surnud. Mees käis ikkagi mõisas teol. Sealt ei saanud ta midagi.
Ühel õhtul, kui mees koju tulnud, näinud ta, et naisuke oli teinud pajakese puruks. See olnud veel nende ainuke varandus. Mees ei ole sõnagi rääkinud. Tulnud uksest välja ja läinud Alemäele, mis asub Nõmmkülas Umbra karjamaal ja on kaetud paksu sarapuumetsaga. Seal kahe kuuse vahel poonud ta end ülesse, seepärast, et naisuke teinud pajakese katki.
Sealt mäelt läheb tee läbi, kus käidud mõisas teol, sest olnud poole otsem. Aga peale Põrika surma nähtud seal vaimusid, ikka järel jooksmas ja karjumas: “Uh, uh, huuuu!” Ja selle kuuse otsas, kus Põrikas poonud, olnud alati üks hall lind ja saputanud tiibu ning silmad põlenud peas. Huiganud ikka: “Uhuuu, uhuuuu!” Õhtuti kostnud põesastest sahistamist ja sammude müdinaid.
Martin (1939)

Veinjärve härg (lk 149)
Veinjärv ei ole varem praegusel kohal asunud, vaid on hiljem sinna tulnud. Tulles on hall härg möirates ees jooksnud ja järv ikka järel käinud. Järv on tulnud mäe külge mööda, mitmed kündjad on kõigi hooste ja sahkadega ära uppunud. Nüüd elavat see härg vees ja möirgavat alati enne seda, kui keegi ära upub. Kord oli õhtul nüüd hilja möiranud jälle ja sepp oli hommikul ära uppunud.
Johan (1925)

Koeru kiriku nime tekkimisest (lk 154)
Mõisnikud läinud metsa jahile ja eksinud ära, öö olnud juba kätte jõudmas, kuid väljapääsu metsast pole leitud. Viimaks hakanud koerad haukuma ja nende juure minnes näinud mõisnikud suurt kirikut. Kohe pandi talle nimeks koera kirik. Mis nimi kirikul ja ümbrusel enne oli, seda ei tea ega ole kuulnud. Pikapiale rahvas koera kiriku nime ümber Koeruks. Kui mõnisada aastat mööda läheb, siis ei tea, mis nimi tal siis on, on ehk kass.
Jaan (1937)

Sepp mängib mõisavalitsejale vingerpussi (lk 166-167)
Esna mõisa valitseja oli sepaga vastanokka. Kui aga saand, siis püüdnud ikka ärrale sepa peale kaevata. Sepal saand süda täis. Pannud ohelikku kaela ja teind, et on poond. Valitseja tulnd, vaadand ja kohkund nii koledasti ära, et läind minema, mis kõrged kalossid laksund. Läind ärrale teatama. Noh, ärra tuleb vaatama, aga sepp terve mis terve, seisab alasi taga ja teeb tööd. Ärra lasknud valitseja valetamise pärast kohe lahti.
Gustav (1965)

Lauliku peksmine (171)
Siin Vodja mõisas see juhtunud. Naine hakanud põllul laulma vanu laule. Härra saanud sellest kuulda ja lasknud laulikule peksa anda.
Kai (1927)

Rahakuivataja Niida mäel (lk 172)
Esna ja Öötla heinamaades on üks aruküngas, mida kutsutakse Niidaks; õieti käib Niida nimetud heinamaa kohta, kuna pääle selle nimetatakse küngast ennast Niida mäeks. Sellel mäel kuivatanud kord vanamees sõelaga raha päikesepaistel ja kutsunud ise üht meest võtma, kes sealt juhtunud parajasti mööda minema. See mees võtnud ennem kartlikult natukene, kuid pärast läinud julgemaks ja võtnud kõik ära.
Richard (1927)

Öötla ja Palu ohvrikivi (lk 172)
Öötla riigimetsas on üks suur kivi vastu Palu raja. Seal on käidud seda kivi kummardamas. See kivi on lastud pooleks. Ei saanud enam inimesed seda kivi kummardada. Siis olid inimesed vihastand ja olid tulnud teisel pühal tagasi ja olid võtnud kaasa tammetõrusi ja pannud sinna kivi prao vahele.
Voldemar (1939)

Poiss kiriku müüri sees (lk 177)
Peetri kiriku müüri sisse, kui kirikut ehitatud, pandud kolmeteist-aastane poisike. Üks naine annud oma poja. See pidi nii vana olema, kui Jeesus oli... Igal kirikul pidi üks inimene sees olema, muidu ei püsinud kirikud püsti. Poisi jaoks jäetud kõrgele üks auk müüri sisse, sinna servale pandud talle leiba ja vett. Kuni siis ühel päeval see olnud alles, siis saadud aru, et poiss surnud on. Siis müüritud auk kinni. See on rahva jutt, ja nii see on ka kindlasti olnud.
Miralda (1965)

Peksupink ja vangikamber mõisas (lk 183)
Mõisas oli peksupink ja vemblad, minu isa rääkis. Päinurme mõisas oli see pink alles, kui mina olin noormees ja käisin tisleriks õppimas. Üleval kellatornis oli vangikamber ka. Sinna pandi kinni, kuni peksma akati. Päinurme mõisa proua ütles: “Oi-oi, misuke ajalooline pink!” See oli talle kallis.
Karl (1965)

Mõisapreili enesetapp aiamajas (lk 191)
Paide poolt Peetri kiriku sõites, läbis maantee enne õgvendamist peaaegu Palu mõisa õue-esise. Paremat kätt maanteed oli mingisugune koppel, kasvas jämedaid leppi jne, veikese puust suve-aia katusealusega. Palu mõisa pidasivad siis Stackelbergid. Rahvas kõneles, et üks Palu mõisa preili oli enese sinna aiamajakesse üles poonud. Alati sealt möödudes meenus niisugune jube tegu – draama. Nii on inimestel peale majandusliste murede ka muid muresid ja pealegi nii suur, mis võis naisterahva enesetapmisele viia.
Jaan (1947)

Jaanituled Linnusemäel (lk 218)
Siinsamas talu taga väljal on Linnuse (me kutsume ikka Linnuse seda mäge). Kõik tuled peeti enne seal, jaanituled ja igasugu kodukaitse peod ja kui oli see vabaduse päev veebruarikuus. Pärast seda, kui see uus suur laut ehitati Mäeotsa talu asemele, seal enam tulesid ei peeta. Tuleohutuse või millegi pärast enam ei sobinud.
Elna (2003)

Näljaküla (lk 231)
See on üha Türi osa nimi. Siinsamas. Kass surnd minu mehe peeningu peale veenälga ära. Jutt sedasi tuli. Kas ta nüüd veenälga suri, kes teab. Oli jäänd peeningu peale, enam välja ei saand.
Leena (1966)

Maadlus surnud Laupa mõisnikuga (lk 233)
See olnud vist Laupa mõisas. Surnud härra tulnud õues tallipoisile vastu ja pole teda mööda lasknud. Tükk aega maadelnud. Aga näe, tallipoiss saanud võidu.
Johanna (1936)

Tondid Kurja Silla kivivareme juures (lk 237)
Alliku vallas, Mäeküla asunduses, Halliksaare talu karjamaa nurgas on üks kivivare. Paljud inimesed on näind tonte. Ühel sügiseõhtul tulnd mehed Piibu kõrsist, jõudes “Kurja Silla” kohale ilmund teele heinasaad, ajades välja tuld ja tõrva. Ümber sao tantsisid imelikud elukad. Mehed lugend Meie-Issa palvet, siis kadund kummitus ära.
Mart (1939)

Imavere mõisa vaimud (lk 249)
Siin see Imavere kool on vana mõisamaja ja siin alumise korruse peal on preili tuba ja seal on kuulda asjade kolinat. Toolid liiguvad ja. Mina ei julge öösel sinna minna, iga krõps on kuulda – on vaimude tund. Aga ta on rahulik inimene, ei sega meid. Ma tulen hommikul vara tööle, siis on juba rahulik. Vanad õpetajad teavad neid asju paremini.
Imbi (1993)

eesti päevaleht