03 mai, 2009

Bruce Sterling – Skismaatriks + (2008)

“Üle Lindsay voogas õrnalt Roheline Ekstaas, kirvendav uudishimulaine. Roheline Ekstaas oli uusim igavusevastane rohi, imestuse biokeemiline alus selle keerukaks põhiolemuseks kokku võetuna. Piisavalt suure Rohelise Ekstaasi annusega võis inimene oma käejooni tohutult huvitavaks pidada.” (lk 225)

Juba mitmendat raamatut järjest tunnen, et keskendumine on päris puudulik, kõige hullemad on öised lugemised, järgmine päev lihtsalt ei mäleta loetut ja pead uuesti peatüki või kaks läbi veerima. Peaks puhkama või nii, aga ei saa, hetkel on uudishimu lugemisjärge ootavate raamatute kohta, jälle ports paksu ulmet.

Üks keskendumispuudulikkus on vist selles, et ulme puhul eeldad automaatselt meelelahutust, mitte seda, et peaks raamatuga aktiivselt kaasa mõtlema. Stereotüübid, mis muu. Kui aus olla, siis raamatu algul tekkis soov lugemine pooleli jätta, polnud my cup of tea ja niisama läbi seilamiseks tundus tekst liialt tihe olevat. Ent siiski jätkasin, et masohhistlikult ikka raamat lõpuni läbida. Ja noh, kuskil romaani teises pooles käis nipsatus ja tegevus muutus endale huvitavaks.

Algul tekitas segadust suisa peategelase nimi Lindsay, harjunult pidasin seda naisenimeks ja nii tekkis mõningaid kummastavaid lugemishetki (sest noh, unustasin, et tegemist on mehega). Iseenesest on Lindsay üsna traditsiooniline kangelane/peategelane – inimene (niivõrd kui selle romaani mõistes on tegemist, ee, mõistusliku kahejalgsega), kes on osaline suures ajaloos, kes teeb ajalugu; mitte mõni väike mutrike masinavärgis, ehk siis sterlinglik kosmosepraht. (Eelmisel aastal käis peal väike tuhin lugeda maailmasõdade ülevaateid, ja siis kujutleda seda massi, mis lihtsalt suuremate strateegiate pärast surma saadeti, see on kuidagi mõistusele hoomamatu.) Harjumatult laiahaardeline sündmuste käsitlus, iga intriig ise võiks omaette raamatu moodustada (kuigi ulmele vist ei olegi omane realistlik/modernistlik süvanokitsemine, nemad tahavad Suurt Lugu jutustada, ülevus või madalus ja/või koomilisus ja tegevus vs karakteri ja argitasandi lahtikirjutamine – ma ei ütle, et see on alaväärtuslik lähenemine). Raamatu lõppu lisatud lühilood ongi päris head lahtikirjutamised sündmustest, romaaniga võrreldes nö mikroskoopiline vaade mõnele tolle ajastu hetkele.

Hea, et tegelastel pole mingeid idioodinimesid (noh nojah, Lindsay...), ei pea nende kallal hambaid ega head maitset murdma. Lemmikkohaks oli vast Kitsunest moodustunud elav hoonekompleks, oleks Freudiga tuttav, püüaks igasugu paralleele tõmmata. Aga noh, mõte ise – naine suurem kui elu, temas elamine, tema lõhnade-hõngude tajumine – ühtviisi eemaletõukav kui ka kinky. Meelalt perversne. Kindlasti saab see raamat eeskujuks mõnelegi uuele ulmekatsetajale.

Arvatavasti oli see raamat tõlkijatele paras pähkel, kõik need erisugused terminid. Keelevõhikuna tundub, et loodi nii mõnigi uudissõna. “Sündmuste horisondi” seerial paistab olevat veidralt ülepingutatud kaanekujundus, kuigi selle kaan on parem kui Veskimeesi oma.

“ “Noh,” mõtles eestseisja järele, “võib-olla ka mitte. Kui ökoloogiaga jamama hakata, siis on raske pidama saada. Ma lasksin selle kassi nahast ühe ribakese Rõngaste Nõukokku saata. Neid tuleb kloonida terve geeniliin. Hiirte pärast, teate. Väikesed söödikud vallutavad kõik kohad.”” (lk 210)

baas
mr costello

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar