“ “Tahtsin vaid öelda, et kolm tapetud last on ühele sõdurile võimas ja arusaadav emotsionaalne sõnum. Kakssada viiskümmend tuhat või kolm miljardit või seitse miljardit hukkunut on vaid statistika, kuid statistika – see pole midagi enamat kui kõigest faktid lahinguarvutile meeldejätmiseks, sel pole emotsionaalset mõju,” selgitasin oma seisukohta. “Või kui siin sisaldubki emotsionaalne sõnum, siis on see paraku sedavõrd tugev, et inimaju keeldub juba puhtast enesealalhoiuinstinktist seda vastu võtmast.” (lk 46)“Lihtsameelne kirjutusviis,” mõtlesin endamisi.
Ütlen ausalt, et eelnevalt oli üsna suur skepsis selle raamatu suhtes, olles lugenud Kunnase eelmiseid raamatuid. Aga noh, parem kui arvasin, usutavalt mõjub tehnikajutt ja põhjalikule fooni loomisele tuleb au anda.
Raamatu peategelaseks on kõiketeadja kapten Anton Irv VIII, kes saadetakse koos teiste omasuguste militaarkloonidega järjekordsele missioonile. Kui “Skismaatriks +” tegevus toimus 23.-24. sajandil, siis Kunnas purjetab veelgi kaugemale – 30. sajandisse; citius, altius, fortius. Raamatus endas otsest, olevikulist tegevust ei toimugi, Kunnas loob suurt sõjateatrit, viib lugejad Irv VIII mälestustesse senielatud militaarsest elust, tutvustab ta aateid ja tõekspidamisi, andes sõna lahinguarvutilegi.
Romaani võib tinglikult kolmeks jagada: esimesed 6 peatükki, peatükid 7 ja 8, ja 9. peatükist raamatu lõpuni. Esimese osa nimetasin lugedes tinglikult “metakunnastamiseks” - Kunnas jutustab ümber Kunnase raamatut “Viiv pikas sõjas”, seda aga tuleviku kosmosesõdade kontekstis. Ülevaade võitlusest ühe mittehumanoidse võõrliigiga (lk 98 on raamatu illustraator joonistanud pildi neist võõrliigi tegelastest, igatahes üks neist näeb tagantvaates välja kui erekteerunud peenis) ja kuidas nendega toime tulla ning kuidas muuta efektiivsemaks sõjaväelist väljaõpet. Otsest tegevust ei toimu, on ainult enamvähem dramaatiline dialoogi/monoloogi vormis jutustamine toimunust. Ja seda nii 150 lk. Teises osas (romaani puhverala) tullakse korraks nö maa peale tagasi, tekst püsib noh, olevikus, tutvumine kosmoselaeva ja selle tehnikaga, on nagu oodata, et midagi võiks juhtuma hakata. Valmistutakse eelolevaks missiooniks ja sellega seonduvad mured, seekord siis 50 lk (õigemini küll 8. peatükis algab vajumine mälestustesse). Kolmandas osas toimub taas kaevumine ulmemälestustesse, seekord annab Kunnas ülevaate Irv VIII noorpõlve armastusloost ja selle mitmesugustest tagajärgedest (tõsised militaarhuvilised vast öögivad paaris tundehellas kohas). Ja seda nii 200 lk. Romaani lõpus saab teada, et kohe-kohe peaks juhtuma midagi väga drastilist ja dramaatilist. Muidugi on raamatu selline kolmeks jagamine puhtalt meelevaldne, igas osas on nii mõndagi andunud militaarfännile kui ka armunäljas ulmepepule, Kunnas laob järkjärgult tekstile kihte peale, algsest esimese osa ülimilitaristist avaneb aina uusi tahke.
Ühe lausega on kokku võetav seekordne lugemisprobleem – jutustamise põhjalikkus tapab loomingulisuse. Dialoogides tegelased ei räägi vaid jutustavad, peavad loengut. Isegi armusuhe on kui järjest paukuv infopomm, poiss ja tüdruk ei räägi, nad valavad teineteisele infot kaela (jumal teab, võibolla autori arvates on tulevikuinimesed lihtsalt teabepulgad, andmevoogude kandjad). Mõneti robotlik. (Või oleks see üks tahk sterlingliku inimeste vormimise/kloonimise teemaga?) (Sarnaselt Sterlinguga on siingi raha mõõdupuuks energia.) Flirt tuntud ajalooliste nimedega (Einstein, Žukov, Nimitz jne) annab tekstile omamoodi kiiksu juurde. Rohkem eesti nimega kloone ei kohanud kui ainult peategelane ise. (Hetkeks jäin mõtlema, et kui ristata Kunnas maavalla Harglaga, tuleks üks igati veider autor, huvitav, kas ka hea?) Raamatu illustratsioonid on noh, startrekilikud, ei oska arvata, kas see eelmainitud peenis on juhuslik või katse huumorit lisada.
Niisiis, I osa on algus, pikk ja põhjalik sissejuhatus millessegi – kas on nüüd oodata mõned tuhanded lehekülgi teksti arvatavast suursündmusest? See ei tundu inimlikult võimalik, tavaliselt avaraamatuga kirjutatakse end üsna tühjaks, arvatavasti järgmised osad pole ehk nii põhjalikud. Pead ei anna. Banzai.
raamatunarkar
baas
speaker's corner
segane maailm
my book bubbles
No need 150 lk dialoogi või sissejuhatust või mida iganes, oli liiast. Kuna mulle ulme meeldib ja sõjaga seonduv samuti, siis edaspidine oli täitsa loetav. Kordustrükis soovitaks need 150 lk mahutada 5 lk-le ja raamat ainult võidab sellest.
VastaKustutaHinnanguliselt jäi see raamat hea ja rahuldava vahele.