13 mai, 2009
Milan Kundera - Eesriie (2008)
Kundera seitsmest esseest koosnev hiljuti eesti keeles ilmunud raamat keerleb üldjoontes samade teemade ümber kui tema eelmine esseekogumik pealkirjaga "Romaanikunstist", kuid käesolev on oluliselt põhjalikum ning kaugemaleminev. Kafka, Cervantes, Goethe, Hašek jt toodud kirjanduslikud näited on kummalisel kombel varasema raamatuga üldjoontes samad. Lugenult Kundera esseeraamatuid ilmumise järjekorras, on märgata, et kahe teose vahele jäänud aja jooksul on autori mõtted vähe muutunud, küll aga kinnistunud, juurdunud ning seega leidnud uute kaante vahel parema ning selgema sõnastuse.
Kundera teemapüstitused ning küsimuseesitused eeldavad ennekõike edasist arutlemist, küsimist, kuna romaaniolemuslikud, maailmatunnetuslikud, inimhingelised jms teemad mõjuksid vaidlustamatu vastuse saanult samuti kui elu mõte, milleks konkreetselt on näiteks 42. Tuleb tunnistada käesoleva kirjatüki edasist laiskust ja loidust, mis Kunderat ainult tsiteerib ning tema ideid kokku võtab, ning seda kõike põhjusel, kuna julgust püstitatud teemadele midagi juurde lisada pärsib lisaks tühisele viitsimatusele ka tunnetatav ebakompetentsus, ning ühest üle saamine, teise rumal eksponeerimine kindlasti midagi paremaks ei teeks. Ka vaatamata teadmisele, kui segaselt mõjuvad raamatust väljakistud tsitaadid, jäägu kõik nii. Niisiis, nii arutles Kundera:
"Kunstiteose lahterdamiseks eksisteerib kaks elementaarset konteksti: kunsti rahvuslik ... ja rahvusülene ajalugu ... Geograafiline vahemaa viib vaatleja kohalikust kontekstist eemale ning lubab tal omaks võtta maailmakirjanduse laiema konteksti ehk ainsa lähenemise, mis suudab esile tuua romaani esteetilise väärtuse, see tähendab, olemise senitundmatuid aspekte, mida antud romaan on suutnud lahti mõtestada, või uuenduslikku vormi, mis on oskuslikult leitud." (lk 37-39)
"Kuidas defineerida "provintslikkust"? Võimetusena (või keeldumisena)näha oma kultuuri laiemas kontekstis." Provintslikkust on kahesugust, suurte ja väikeste rahvaste oma. Suurtele rahvastele piisab täielikult oma kirjandusest; väikerahva jaoks on maailmakultuur aga võõras, ligipääsmatu, kauge, millel on vähe ühist nende rahvuskirjandusega. "Väikerahvas sisendab oma kirjanikule veendumust, et ta kuulub ainuüksi kodumaale. Kui kirjanik heidab pilgu kodust kaugemale, liitudes oma ametivendadega kunsti rahvusülesel territooriumil, peetakse teda oma rahva suhtes pretensioonikaks ja üleolevaks. Ja et väikerahvaid tabab pahatihti olukord, kus kaalul on rahvuse püsimajäämine, võivad nad seda hoiakut kergesti moraalselt põhjendada." Väikerahva jaoks on kirjandus rohkem rahva kui kirjandusajaloo asi. Kundera tsiteerib Kafkat: "See, mis suures kirjanduses juhtub madalamal tasemel ja loob struktuurile väheolulise keldrikorruse, toimub siin kirkas päevavalguses; mis seal tekitab korraks põgusat huvi, tõstatab siin ei rohkem ega vähem kui elu ja surma küsimuse." Ning edasi Kundera järeldus: "Rahva omanditunne oma kirjanike suhtes avaldub kitsama konteksti terrorismina, mis kahandab kogu töö tähtsuse vaid rolliks, mida see kodumaal etendab." (lk 40-41)
Suurrahvaste provintslikkus on tekkinud üldiselt samadel põhjustel: "võimetus (või keeldumine) vaadelda oma kultuuri laiemas kontekstis." Selle nähtuse näiteks toob Kundera nimekirja prantsuse vaimse ladviku hinnangu prantsuse kõigi aegade kümnest silmapaistvamast raamatust. Nimekirjast selgub, et kohalike haritlaste jaoks on olulisimaiks teosteks hoopis teised, kui prantsuse kirjandust hindava välisvaatleja jaoks. Oma riigi kirjandust hinnates jäävad esteetilised väärtused riiklike kõrval teisejärgulisteks. Esteetilisi väärtusi on raskem tajuda kitsamas kontekstis, isegi juhul, "kui tegu on ühe suure rahva uhkusest pakatava kontekstiga". (lk 42-45)
"Ajalugu iseeneses, oma liikumiste, sõdade, oma revolutsioonide ja vasturevolutsioonide, rahvuslike alandustega ei ärata kirjaniku huvi mitte kui objekt, mida maalida, hukka mõista või tõlgendada, kirjanik pole mingi ajaloolaste toapoiss - kui ajalugu teda huvitab, siis sellepärast, et ta on justkui prožektor, mis pöörleb ümber inimeksistentsi ja heidab valgust selle ootamatutele võimalustele, mis rahuaegadel, kui Ajalugu paigal seisab, ei leia aset, jäädes nähtamatuks ja tuntamatuks." (lk 68)
"Mida tähelepanelikumalt, visamalt me jälgime tegelikkust, seda paremini näeme, et see ei vasta ideele, mis inimestel temast on. Kafka pilgu all paistab see üha meeletumana, üha mõistusetuma ja tõepäratumana. Oma pika innuka pilguga tõelisele maailmale ületas Kafka, ja teised suured kirjanikud pärast teda, tõepära piiri." (lk 73)
"Iga romaan, mis on kirjutatud tõelise kirega, pürib üsna loomulikult kestvaks esteetiliseks väärtuseks, see tähendab, väärtuseks, mis on võimeline elama kauem oma autorist. Ilma sellise ambitsioonita kirjutamine on küüniline: keskpärane toruluksepp võib olla rahvale ju kasulik, kuid keskpärane kirjanik, kes teadlikult toodab kaduvaid, tavapäraseid, konventsionaalseid ja seetõttu mitte kasutuid, vaid koormavaid, kahjulikke raamatuid, on põlastusväärne." (lk 90)
"Üritage ... rumalust määratleda! Mis asi see rumalus üldse on? Mõistus suudab paljastada peene vale taha reeturlikult pugenud kurja. Kuid silmitsi rumalusega on mõistus võimetu. Seal pole midagi paljastada. Rumalus ei kanna maski. See on lihtsalt olemas, täiesti süütult. Alasti. Ja defineerimatu." (lk 120)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar