“Miks teha tööd pideva teadmisega, et inimene firmas, kes peaks sind igati toetama ja aitama luua vajalikul määral kasumit omanikele, tegutseb selle kõige vastu ainult seetõttu, et sinu persoon talle ei meeldi, kuna ta lootis sinu tööle tulles saada endale tark alluv.” (lk 146)Kui on olemas olmeromaan, siis selle raamatu puhul saab rääkida kontoriromaanist või suisa tööstusromaanist, tõsi küll, juhi vaatepunktist, mitte lihttöölise või spetsialisti omast. Raamat kirjeldab vaoshoitult pingelist igapäevaelu ühes trükitöödega tegelevas firmas. Spetsiifilised seletused trükitööde problemaatikast (ma loodan). Tegelaste omavaheline suhtlemine on ametlik, minimaalselt omapärane, justkui mõnest juhtimise käsiraamatust. Keskealine Mirjam kui töötamise masin, enda pühendamine firma tootlikkuse tõstmisele, hoolimata mõnede töökaaslaste intrigeerimisest ta vastu. Tung, vajadus end teostada uuel töökohal ja olla firmale (Firmale?) kasulik. Minimaalselt viiteid töövälisele elule, kui, siis töökohaflirt (pere pole just rahul Mirjami pikkade tööpäevadega). Stress põhjustab tervisehädasid. Kõik see kirjutatud lühikeste peatükkide kaupa kolmandas isikus.
Sürrealistlik kogemus on seda ilukirjandusena lugeda, tehnilised andmed kui literatuursed kujundid. Või on see omamoodi mälestusteraamat? Raamatu siiras väljendumine paneb vahel väiklaselt mõtlema, et kas tegemist pole nalja või irvitamisega esitatud ainese üle. Võibolla on see raamat justkui tagasitegemine oma endisele töökollektiivile? Et vaat kui hea ja tubli ma olin, ja teie keerasite mulle käru. Ei tea, pole aimugi. Tõeliselt ootamatu lugemiskogemus. Ja miks vahib raamatu kaanelt vastu silm?
See raamat ei ole kirjutatud kättemaksuks oma endistele töökaaslastele, vaid vastupidi – näitamaks selle keskkonna keerukust, milles me igapäevaselt oma enamiku ajast veedame. Olenemata sellest võime tõmmata paralleele kogu ühiskonnas – minna kooli, poliitikasse, perekonda või kuhu iganes veel – see toimub sarnaselt, milles alati on omad tegelased ja omad tagajärjed. Seda võibki võtta kui koolitust teistele juhtidele kellegi kogemustest, sest paraku pakutakse juhtimisalases kirjanduses alati väga positiivseid näpunäiteid, milles kõik tegelikkus jäetakse lugeja enda õlule, kuni tulebki hakata võitlema hambad risti oma ellujäämise eest. Kui õppimine vigadest on nii oluline – kas oleks seda lihtsam teha kellegi teise omadest, kes neid julgeb avalikult välja näidata? Teine põhjus on tööstusest kirjutatud teoste puudumine meie ilukirjanduses. Aga kui rikkalik ja ilus on see loodav, milles me osaleme, see keerukas, mida me oskame valmistada! Seda oleks ju vaja tutvustada! Aga lihtsalt igavat juttu ei viitsiks keegi lugema hakata... Seega selline kooslus tekkiski – tööstus+koolitus+pingelisus.
VastaKustutaSee silm seal kaanel...? Kui kolmainsuse tähiseks on silm kolmnurga sees, siis sellist sümbolit on juba kaanekujunduses täiesti põhjendamatult kasutatud just hiljuti. Sellise tallaaluse all silm on täiesti mõistetamatu lähenemine kuskilt sisetundmusest ja ometi ta väljendab seda raamatu olemust kõige puhtamalt ja valgustatumalt.
Antud raamat on sarjas esimene, mis erinevaid tööstusvaldkondi ja nende erinevaid juhtimistasandeid puudutades hakkab kindlalt järgima eelpoolnimetatud kolme kriteeriumit. Alati on tegu millegi uudse ja omapärasega, mille leidmine jääb lugejale. Sürrealism? Jah, ja see muutub veelgi erilisemaks! Milliseks – ei tea ka kirjanik ise veel ette, sest kõik hakkab mängima nagu iseenesest oma loomulikke rolle, mida ta ei saa määrata vaid peab neid kirjeldama sellistena, nagu need kujunevad olukordade sunnil.
Punktini on jõudnud järgmise raamatu käsikiri. Millest see kirjutab – peaks selguma peagi kui saab alguse pikk protsess kirjastamisel, jõudmiseni raamatulettidele. Vihjeid järgmisele leiab alati eelnevast.
Aitäh põhjalikult selgitamast.
VastaKustutaLaenasin teose raamatukogust, millegipärast oli see ilukirjanduse valikus, ja seetõttu pea automaatselt võtsin kui ilukirjandust. (Eks peas vilksatas mõte, et ehk tegemist mingis vormis juhtimisalase raamatuga, aga teemaga mitte tuttav olles jätkasin mõttelaisalt kirjandusena lugemist - tõesti hüpnootiliselt mõjusid kõik need erialased terminid.)
Raamat iseenesest mõjus anonüümselt - autorinimi seostus netiotsingus vaid raamatuga, kaanekujundus selline tüüpiline eesti omakirjastuslik kirjanduslik väljaanne; ehk järgmiste raamatute puhul võiks kuidagi... selgemini oma turule orienteeritum olla? Segaduste vältimiseks või nii.
Aga igaljuhul, minul oli põnev seda lugeda. Kivi kotti.
Kirjutan nüüd juba palju rohkem ja nii selle kui teiste käsikirjade kohta saab lugeda minu kodulehelt
VastaKustutahttp://scriptiromaanivoistlus.edicypages.com/