Kenasti kirjutatud keskmine eesti romaan, ei ole just midagi, mis eredamalt omasuguste hulgast esile tõstaks; kiiksust jääb puudu, et olla midagi maitsetut. Lai tegelaskond, nõukogude aja lõpp ja selle reaaliad. Mõneti “harju keskmisest” teistsugune on tegelaste galerii – on nii eestlasi, venelasi kui eesti-vene vanemate järeltulijaid. Noor segaperekonnast pärit piirkonnavolinik Harri Basov laveerib ühtviisi lahdealt mõlemas kogukonnas, ausalt öeldes ei saa arugi, et eesti- või venekeelne keskkond raamatus kuidagi erineks (noh, kas peakski?). Huvitaval kombel on seal maakohas äärmiselt katkised peresuhted, ikka lahutatud vanemad või üks vanematest siit lahkunud – nagu katkiste lapsepõlvede paraad.Raamat lõppeb kuidagi poolikult – aga võibolla ongi sel järg olemas?
elukiri
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar