“”Millest te, kurat võtku, õieti räägite?” küsisin ma, mõeldes, et olen mingis hullus sürrealistlikus filmis, uidates järjepanu telepaatiliste šerifite, omasooiharate palgamõrtsukate, nümfomaanidest nais-vabamüürlaste ja psühhopaat-piraatide seltskonnas vastavalt kahe happefriigi ja marslasest humoristi varem valmiskirjutatud stsenaariumile.” (lk 109)
Minu jaoks on see raamat küüniline irvitamine igasuguste vandenõuteooriate üle ja see on mõnus. Hea meelelahutus ja ajugümnastika. Kuigi tõlkija lubab eessõnas maailmapilti nihutavat mõju (lk 6), julgen küll arvata, et see lugeja peab ikka tikk-takk-tokk olema, kes raamatu sündmustest midagi tõepärast leiab. Aga noh, inimesi on erinevaid, whatever floats your boat. Igal juhul, avatud meeltega lugemisel on elamus ehk garanteeritud.
Ma ei tee nägugi, et suudan raamatu tegevustikku kronoloogiliselt ette kujutada. Erinevate põimuvate jutustuste vood, mille sidususest saab ehk aru tervet triloogiat lugedes (kuulu järgi on triloogia teine raamat trükivalmis). Peatükkide algusleheküljed on tavaliselt hämarad, seejärel vallandub tavapärane selle raamatu, hmm, tegevus ja assotsiatsioonid, ajas visklemised. Teistkordsel lugemisel sai nii mõnesti kohast ja tegevusliinist paremini aru, aga ikkagi jäi ette kohti, mille puhul tekst ületab mõistmise piirid:
“Kui Jeesus esimest korda kukub, võib seda lugeda kummi punkteerimiseks ning Simon kasutab oma rehvide juures õhupumpa, ent LSD veereservuaari viskamise ohtu loetakse veaks ning seetõttu sunnitakse nende meeskond pisargaasi, nuiade ja sama multiversumi teisest ajarajast valla päästetud Capone'i jõugu automaatrelvade abil kolm ruutu tagasi. Kaasaegse kosmose lõi palju rohkem pigem Willard Gibbs kui Einstein, ning tema tingimusliku ehk statistilise tegelikkuse kontseptsioon, risttolmeldatuna Shannoni ja Wieneri termodünaamika teise seadusega, viis informatsiooni määratlemiseni tõenäosuse negatiivse pöördfunktsioonina, muutes Jeesuse nuiadega tümitamise Chicago politseinike poolt lihtsalt üheks neist asjadest, mis sedasorti kvanthüppe puhul aset leiavad.” (lk 288-289)
Raamat on äärmiselt ajastu- ja ameerikakeskne. Ehk siis põhimõtteliselt oleks hea, kui lugeja tunneks eelmise sajandi 60.-70. aastate olusid ja muidugi Ameerika ajalugu – kõik need presidentide mõrvamiste müsteeriumid, Watergate, kodusõda, poliitilised rühmitused jms. Ütlen ausalt, et viited tolleaegsetele kõiksugu tegelastele (kes ei ole enam nö esikaanekangelased, endised 15 minuti kuulsused) on pigem arusaadavad ameeriklastele või gringofiilidele, mitte minusugusele kõigest-natuke-midagi tüüpi lugejale. (Tausta leiab sellest raamatust.) Selles suhtes jääb raamatu üks kiht suuresti avanemata, ent ikkagi on raamat huviga jälgitav, liigne sõnavaht ehk annabki mingi mõnusa pudrud-ja-kapsad tunde (näiteks jube mõnus on lugeda tõsiseid klassikalise muusika arvustusi – terminitest jms aru ei saa, ent tunned, et kirjutatud on hingega, inimestel on öelda midagi, ja siis lihtsalt lähed kaasa selle tekstivooga, naudid autori enda kirjutusviisi – fännina soovitan lugeda Tiiu Levaldi ja Toomas Velmeti tekste Sirbist).
““Mina ei rikkunud rahu,” teatasin ma. “Ma rikkusin sõda.” “ (lk 239)
“Silm püramiidis” jaguneb omakorda kaheks alaraamatuks. Esimene on naljakam ja napakam, teine on selline “mehed-käärime-käised-üles-ja-hakkame-tööle”, tegelased on kistud salaseltsidesse ja senituntud maailm avaneb neile teise nurga alt. Kui esimeses osas nakitseb Central Parkis orav, siis teises osas teeb imetajategusid delfiin Howard. Teksti ilmestavad tegelaste kohatud assotsiatsioonide välgatused muudavad raamatu igati naljakaks (“ühemehebänd” lk 155 jms), George Dorni tegevusliin oli minu jaoks kõige lõbusam (iseenesest vildak viis raamatut hinnata – kas oli lõbus, kas sai nalja; see on nagu kinos filmi vaatamine, kus publik peab vajalikuks sotsiaalselt naerupahvatada ka suvalistel hetkedel), õunatrukkimine ruulib, Hagbard pole Hagard. Erinevad kõrvaltegelased vilksatavad siin ja seal, ei imestaks sugugi, kui triloogia järgmistes osades oleks uued peategelased. Siinkohal ei hakka spekuleerimagi meelemürkide võimalikust mõjust selle raamatu kirjutamisel, on mis on (Vaino Vahing andis kunagi huvitava intervjuu teemal meelemürgid ja loomine, tema järeldus oli, et pilves/purjus kirjutamine jms pole kunstiteose loomisele kasuks (oleks vaid võimalik seda intervjuud uuesti leida) ja ta põhjendused tundusid igati, hmm, põhjendatuna). Kui esile kerkis Atlantis, meenus üks pooleli jäänud raamat (ei, tõesti ei viitsi seda uuesti kätte võtta) ja selle elust suuremad arutluskäigud. Autorid on pakkunud ka ühe võimaliku tõlgenduse ühe vilksatava kõrvaltegelase suu läbi:
“Autorid on täiesti ebakompetentsed – stiilist ja ülesehitusest pole haisugi. Teos algab krimiloona, lülitub siis ulmeks, seejärel hakkab jändama üleloomulikuga, ning sisaldab kõige üksikasjalisemat teavet kümnekonnal kohutavalt igaval teemal. Ning ajaskaala on Faulkneri ja Joyce'i vägagi pretensioonika jäljendamise tõttu täiesti segi paisatud. Mis kõige hullem, sellesse on, ma olen kindel, ainuüksi müügi edendamiseks lisatud kõige räigemaid seksistseene, ning autoritel – kellest ma pole mitte kunagi kuulnud – jagub piisavalt piiritut maitselagedust, et toppida sellesse ühepajarooga tõelisi poliitilise figuure ja teeselda tegeliku vandenõu paljastamist.” (lk 313, vt ka 109)
Lõpetuseks mõned juhumõtted.
Mitmel pool mainitud muudele selle raamatuga suguluses olevatele teostele tekkis endalgi pähe paar paralleeli – nt Robbe-Grillet “Kondikava revolutsioonile New Yorgis” ja Ellise “Glamorama”, miks mitte ka mõni Pelevini romaan. Need seostusid eelkõige mingite ahhaa-hetkedega, mis vilksatasid peas raamatu lugemisel (millegipärast seostus see kõige tugevamalt Robbe-Grillet raamatuga, kuigi nüüd seda lapates hakkasin küll kõhklema sarnasuses).
Huvitav, kas “Pom Poko” film sai inspiratsiooni pesukaru Vana Vanaisast (lk 202)? (Ei, ei saanud.)
Raamatu kirjastamine tundub natuke hullumeelsena – ei kujuta ette, kes peale käputäie lugejate selle endale ostaks, riiulikaunistajaks on vast liialt veider tükk (aga ehk leidub inimesi, kes peab seda ekstravagantseks? Keegi, kes tahab ilgelt vinge olla). Aga noh, pole tegelikult aimugi.
Veider, et järgmise juhuslikult lugemiseks valitud raamatu kaanel vahib vastu silm, ei pannud enne tähelegi. Kas tõesti...? Kas see ongi... fnord?
Olen taas kokku keevitanud ühe arusaamatu lugemiselamuse.
“Ta võttis oma kurnava kahekümne nelja tunnise tööpäeva talumiseks amfetamiinipõhiseid ergutitablette, mistõttu ta maailmavaade kippus olema veidi paranoiline, ning ta võttis rahusteid, et mitte liiga palju muretseda, mistõttu ta osavõtmatus oli vahetevahel peaaegu skisofreeniline; aga enamasti võimaldas kaasasündinud salakavalus tal säilitada õhkõrna sidet tegelikkusega. Lühidalt oli ta paljuski sarnane Ameerika ja Hiina liidritega.” (lk 65)
rada7 artikkel
baas
õhtuleht
kes-kus
lihtsad katsetused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar