Alexandre Dumas – Naiste sõda (2004)

“Mehe pilguga, kes on harjunud andma enesele aru sellistes olukordades, mõistis Canolles, et mitte viha ei sunni teda oma silmi varjama pikkade ripsmete taha, mitte viha pärast ei väriste ta valge käeke, millega ta hoidis oma pärlmutrilisel kaelal pikka patsi ja lõhnastatud teki batisti. Valeprintsess istus hetke sellises asendis, tahtes sealjuures näida ähvardavana ja Canolles vaatas teda, joovastunult hingates ja surudes mõlema käega vastu rinda, et hoida tagasi oma südame meeletut pekslemist.” (lk 173)

Dumas' lugemine oli juba mõnda aega õhus. Hetkelisel segadushetkel saigi siis valitud see raamat. (Jätkuvalt on arusaamatu, miks plagieeritakse “Seiklusjutte maalt ja merelt” seeria välimust, “kenadust” lisab tagakaane triipkood.)

Dumas on ametioskustega grafomaan – näha, et kirjutada oskab, ent see on treimine. Aga eks tema teoste tõlkimine ole vast üks osa kultuurirahvaks saamisest, baasi laiendamine, meie keeles on nii mitu eri jutustamisvõimalust.

Raamatu tegelasi iseloomustab irratsionaalselt salakaval-lihtsameelne tegutsemine, lapsemeelse õhinaga sepitsetakse intriige või otsitakse väljapääse pea võimatutest olukordadest. Tegelastel on nii keeruline tundeelu, et vaid seebiseriaalide näitlejad suudaksid seda esitada, elustada.

“Nüüd läks lahti valitud viisakuste vahetamine, mis lisasid nii palju üllust ja sõbralikkust kõigi omavahelistele suhetele. Veerand tundi hiljem oli Richon saanud kõigi noorte ohvitseridega sõbraks ja nüüd oli tal võimalik pöörduda abi saamiseks nende mõõkade ja rahakottide poole, kui tal seda vaja peaks olema. Tema käendajateks olid tema kõigile tuntud vaprus, tema laitmatu reputatsioon ja tema silmis väljenduv õilsus.” (lk 274)

Jumalik autor suunab ja ristab malenuppe, tegelased on elust suuremad. Tunded, mis vapustavad mägesid. Ootamatud sündmused, mis muudavad igavesti planeet Maa ajalugu. Muidugi, raamat lõppeb kui antiiktragöödia. Mõneti on raamatu epiloog dostojevskilik – kannatajad asuvad koos kahetsema (või siis Dostojevski on pisut dumas'lik). (Sest kindlasti ei suutnud Dostojevski elada Dumas'd lugemat, see on väga kindel.)

Huvitav, kuidas see raamat mõjuks, kui oleks kirjutatud käesoleval sajandil?