Georges Bataille – Silma lugu (1993)

Nädala avastus – sääsed imevad pealaest verd.

“Samal ajal kujutasime ette, kuidas me paneme Marcelle'i, kingad jalas, kleit üles kääritud, muidu aga riides, poolenisti mune täis vanni, nii et ta nende purunemise ajal pissib. Simone unistas veel, kuidas ma hoiaksin alasti Marcelle'i tema kaisus, perse uppis, jalad koos, aga pea all; tema ise, seljas liibuv, kuuma vette kastetud hommikumantel, mis aga jätab rinna paljaks, roniks siis valgele toolile. Ma ärritaksin ta rindu, surudes nende nibud revolvritorusse, mis on küll määrustekohaselt laetud, kuid millest äsja on tulistatud, esiteks sellest, et raputada üles meie meeli, teiseks selleks, et toru lõhnaks püssirohu järele. Sellal valaks tema ülevalt vulksudes värsket koort Marcelle'i hallile pärakule; ka urineeriks ta oma hommikumantlisse, või kui see lahti läheb, Marcelle'i seljale või pähe, kuna mina tüdruku omalt poolt samuti võiksin täis pissida. Marcelle teeks siis mu märjaks, sest minu kael oleks pigistatud ta reite vahele. Ta võiks ka võtta minu pissiva türa ja endale suhu pista.“ (lk 40-41)

Silm pealkirjas assotsieerus millegipärast selle filmiajaloo silmaga, raamatut lugedes see väga kohatu polnudki, igasugu surnud silmad tilpnesid silmakoobastes või muus õõnsustes.

“Ja vastupidi, mind ei rahuldanud sugugi tavaline liiderdamine, sest see roojastab üksnes liiderdamise ning jätab igapidi puutumata kõrgema ja täiuslikult puhta olemuse. Liiderdamine, mida tunnen mina, ei määri üksnes mu keha ja mu mõtteid, vaid ka kõik selle, mida ma tema ees kujutlen, ning ennekõike tähise universumi...” (lk 53)

Raamatus möllab üks pidev noorukite räme golden shower; samas esitatakse kõike ilukõnelise kirjutusviisiga – aga erootikat vist ei saagi muud moodi kirjutada. Mõned Hispaania seksistseenid meenutavad Ellise “Ameerika psühho” toiminguid. Noh, vähemalt on mõlemad Bataille'i tõlked mõnusalt lühikesed.

“Tõustes püsti, lükkasin Simone'i reied laiali: ta lamas pikali külje peal; siis leidsingi end silmitsi olevat sellega, mida – ma arvan – ikka ja alati oodanud olin: nii nagu giljotiin ootab pead, mida maha lõigata. Mu silmad, nagu mulle näis, olid oma õuduse mõjul erekteerunud; keset Simone'i karvast vittu nägin Marcelle'i kahvatusinist silma, mis mind vaatas, nuttes uriinipisaraid. Seemneviirud auravais karvus andsid sellele nägemusele lõplikult kurva ja kaebliku ilme. Hoidsin Simone'i reisi avatuina: kuum uriin voolas vulinal silma alt alumisele reiele...” (lk 89)