07 juuli, 2009

Alo Särg – Samethaldjas (2002)


“See pildike oli nii idülliline, et väärinuks lõuendil jäädvustamist. Oleks mul vaid vastavaid andeid.” (lk 8)

Mõnus on lugeda tundmatuid eesti autoreid, kunagi ei tea ette, millega võid rikastada oma taju. Avalehtedest peale huvitav jälgida, kuidas autor püüab võimalikult nurgeliselt neiu siseelu kirjeldada. Arstitudengist Helen taastutvub kirja teel Meigoga, kes on igati keeruline isiksus (maniakaal-depressiivne arvatavasti, mees arvab, et ta võiks väga eriline olla, selline muusikust Arno Tali). Raamat kirjeldab Heleni igapäevast kooli- ja tööelu ning vaba aega. Ära on toodud ta kirjad mehele (mehelt ei ühtki näidet, aimamisi saab teada Meigo kirjutusviisist). Ühes kirjas on huvitav arutelu Tšaikovski abielust ja selle sidumine raamatutegelaste probleemse ja platoonse suhtega (lk 84-85), tekib küsimus, kas Meigo on samuti omasooihar. Raamat lõpeb traagiliselt ja optimistlikult.

“Seepärast jalutasin, vaatamata koti raskusele, rahulikult.” (lk 12)

Nii pretensioonitult kirjutatud teos (vrdl lk 44 arutlust kaasaegse eesti kirjanduse kohta), et paneb mõnust oigama. Lühikeste lausetega püütakse anda edasi nii ilu kui sisu, dialoogid on omaette ooper. Ajakäsitlus on lobedalt võnkes (nt lk 9-11), see peaks vist sümboliseerima naiselikku taju. Dosimeeter jääb ehk peatuma kolmandal pügalal; ka võileivakoefitsent on kenasti olemas (nt lk 49-53), meesautorite puhul polegi see nii oodatud nähe. Heleni luuletused on vingelt sirged. Ühtlasi saab raamatust ülevaate Peterburi vaatamisväärsustest.

“Valdav osa õhtust möödus pakkides.” (lk 13)
“Mina ei olnud saledusega sugugi meist see kenam pool.” (lk 14)
“Nii need mõtted hüplesid peas nagu lõbusad mullid šampanjaklaasis.” (lk 16)
“Köitvaks muudab selle suhte, et ta on täiesti isesugune.” (lk 17)
“Mingi mannekeen ei ole, kuid pole siin aega end ka paksuks süüa olnud.” (lk 24)
“Muusikutest on üks minu lemmikuid Richard Clayderman. Tal on väga kauneid kogumikke: Kahjuks on mul endal vaid üksainus tema kassett (“With Love”).” lk 27
“Sel ajal, kui sina seal maal lulli lõid ja kirju kirjutasid, tutvusin mina ühel olengul sümpaatse tööstuskooli noormehega. Tema nimi on muide Viljar.” (lk 29)
“Mind oli millegipärast endasse haaranud see urineeriva mehe sündroom, mille kohaselt ei tunne piinlikkust mitte see, kes seina või plangu vastu oma vajadusi rahuldab, vaid hoopis juhuslik pealtnägija.” (lk 35)
“Minu erutuse edasiandmiseks tundub sulg olevat liiga jõuetu.” (lk 49)
“Minul on praegu hea periood. Enese vajaduste jaoks on rohkem aega kui tavaliselt. Esimese eksamini on pea poolteist kuud aega. See sobib mulle suurepäraselt, sest juba kaua olen oodanud, millal saaks lugeda ning teha käsitööd. Pean muide kõvasti kuduma, et enne külmade tulekut mõned koduste ammused soovid täita. Kuid realistlikust vaatenurgast tundub, et selleks siiski aega napib.” (lk 53)
“Eneselegi ootamatult olin kirjutanud nii nagu oleksin mees. Küllap see oli Puškini, Bayroni või mõne teise suure luuletaja mõju. Kindlasti ei muutnud see fakt luuletust halvemaks.” (lk 54)
“Hea oli tõdeda, et mõni mees mõistab ka nii intellektuaalselt kõnelda ja mõelda nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Ise olen ma peaaegu võõrdunud peale igapäevaste asjade kõvasti rääkimisest. Kui juhtungi filosofeerima, on teisel pool täielik vaikus. Ja kes siis tänapäeval ikka su sisemusest huvitatud on. Kõigile on ju olulised vaid oma mured.” (lk 57)
“Sain vaid kinnitust, et ta on huvitavalt mitmekülgne. Kõige parem oli asja juures see, et ka tema arvas nii.” (lk 57-58)
“Depressiooni korral on väga tervistav kuulata näiteks marsse, polkasid või siis lihtsalt naiivselt lõbusat muusikat. Kui sellele kaasa elada ning avatult kuulata, siis see nagu voolab läbi sinu, pannes nii mõistuse kui keha vastavalt värelema ning kaasa elama. Meeleolu läheb samasse rütmi.” (lk 67)
“Kui ääretult suured teadmised tal olid. Ja seoste loomise oskus! Kasutades tema enda sõnu, olin mina täiesti tühine mutukas.” (lk 71)
“Nii otsustasimegi magama heita. Erinevatesse vooditesse! Eks olin isegi veidike nagu pettunud, kuigi ka samal ajal omamoodi meelitatud. Vähemalt ei olnud Meigo selle kerge lõbu peal väljas.” (lk 79)
“Päev oli nii tähtis, et joogiks olin valinud täiesti alkoholivaba joogi – Coca Cola.”(lk 98)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar