Elu ja Internet – Jalgratta-aabits (2009)

Väljaanne elegantsetest jalgratastest. Ainueksemplar kinkimiseks. Edasiste segaduste tekitamiseks väike kirjeldus sellest bibliofiilsest haruldusest (jalgrattafännid, värisege kadedusest).

Raamatu on koostanud Elu ja Internet, ilmunud Tartus 2009. Sisukord pakub lehekülgede arvuks 193; lehekülgede vahel on lisatud nummerdamata lehtedest paljundused dokumentidest, skeemidest ja reklaamidest, seega on väljaandes ehk 220 lehekülge. Veel on lisaks cdr fotoplaat (mis peaks sisaldama pilte järgmistest objektidest: “646 vanajalgratast, 347 porikamärki, 276 esiraamimärki”). Nummerdatud lehtedele on tekst kleebitud, samuti on kleebitud rohke pildimaterjal – nii prinditud, paljundatud kui ka tavaformaadis värvilised fotod. Fotode kvaliteet on nii ja naa – tavaline probleem digifotode tavafotodeks tegemisel. Osadel lehtedel (lk 155-160 ja 163-167) peaks aja jooksul fotomaterjali lisanduma. Puudub sissejuhatus, lõppsõnas (lk 193) saab teada raamatu tegemise motiividest. Igatahes, ropp töö paistab olevat kogu selle krempli kokku seadmine. Pikalt mõtlesin, kas peaks tooma ära sisukorra ja teha mõned fotod väljaandest ajaloo tarbeks, aga las jääda salapära. Raamatut ennast sai 2 tundi sirvitud, nüüd on see läinud oma teed.

Huvitavaim osa on vanajalgrataste tegemine ennesõjaaegses Eestis, avaneb veidralt põnev vaade 20. sajandi algupoole Eesti rattatööstusest. Võhikuna võiks viriseda, et puudub info nö kasutatud kirjanduse kohta – näiteks kuidas on koostatud “Eesti jalgrataste nimekiri” (lk 13)? Või on selline teave asjaomastes ringkondades nii teada (“velofänni 10 käsku”), et minusugust võhikut oleks totter sellest teavitada? Pole aimugi. Kes see paganama August Küttim oli? Tema seostamine eri jalgrataste nimedega äratas igatahes detektiivset huvi.

Palju kasutatakse Valdo Praosti infot kuskilt auto-motofoorumist, samuti on tõlketekste (jällegi, kust?). Rohkete rattafotode juures võiks mainida, kus pilt tehtud on – kas Eestis või mujal (ja ehk ka pildistaja nimi). Hetkel jäi segaseks, kui palju neist ratastest üldse Eestis eksisteerib, ja kui palju on raamatus Elu ja Interneti enda originaalfotosid. Huvitav avastada, et jalgratast ennast on raske pildistada – kas seda tuleks teha stuudios või tänaval või kuskile vastu nõjatudes või mis iganes võimalusi kasutades. Parim rattapilt on vast “Maino 1930” (lk 126). Oh, ja läti piimaratas “Riga” (lk 136) on sigavinge (nagu ka osad sõjaväerattad).

Noh, sedasi siis. Huvitav on kritiseerida väljaannet, millel ei olegi eesmärki laiemasse avalikkusse jõuda.