22 juuli, 2009

Jaan Pehk - 4 (2009)

Jaan Pehu asjadega on mul ikka nii, et raamatust lugedes nad nagu jätavad üsna jahedaks, aga kui ta neid muusikana või muusika saatel esitab, siis on mõju kohati täiesti pöörane. Sattusin kevadel ühele üritusele, kus Chalice ning Kaido Kirikmäe tegid süntide ja arvutitega muusikat ning Pehk luges selle muusika peale oma lühitekste (või katkendeid). Näiteks: "kui suvi tuleb, ära hakka ajama - "külm on, soojenda mind"" - iseendast ei midagi erilist, aga see viis, kuidas Pehk seda ette luges (palju kordi järjest, muusika sisse, kummalise õõvastava tüdinud paatosega), oli lihtsalt ülinaljakas, ja kuidagi niivõrd "täpne", "õige".
Nii et ma eelistan teda kuulata, mitte teda raamatust lugeda.
Piisab tegelikult ju ka ühest väga meeldinud tekstist, et raamatust juttu teha. Luulekogus "4" on minu jaoks selleks tekstiks raamatu alguses olevat mälestuslikku heietust lõpetav lõik (tsiteerin peast):

kui ma olin kahekümne viiene siis mõtlesin
et küll ma olin ikka kahekümneselt loll
kui ma olin kolmekümnene siis mõtlesin
et küll ma olin ikka kahekümne üheksaselt loll
nüüd kui ma olen kolmekümne kolmene mõtlen
et küll ma olin ikka eile loll

homme olen kohe loll
ülehomme olen juba homme loll




üks intervjuu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar