“Piret tõmbas oma sukkpüksid jalga. Kaaren oli alati rõõmustanud Pireti kalduvuse üle kanda olenemata ilmast ja aastaajast sukkpükse. Kaaren oli tuntud tööpõlgur. Selliseid isendeid olid suurlinlased karjade kaupa Euroopa ja U.S.A. suurlinnade kinode ja metroojaamade ees kohanud.” (lk 237)
Võiks öelda, et parem kui eelmine raamat. Hmm. Viis süüdimatut lugu Võlurist ja sellest ja tollest seltskonnast, Maal ja Regulusel. Raamatu nimilugu on kõige loetavam, õigem oleks öelda, et teos laguneb lehekülgede edenedes, viimane lugu on ikka kole, suisa dementne ehk, lihtsalt mõttetu jura. Raamat on nagu näide sellest, kuidas tühjaks pigistatud sidrunit veel ja veelkord manipuleerida (muidu ma ei kurjustaks siin midagi niimoodi – kui ainult poleks pidanud lugema seda “Varjupaika vetevallas” - arvatavalt muudest lugudest hiljem kirjutatud ja autor pole nagu viitsinud üle lugeda või toimetada, peaasi, et raamat koos). Tekst on kirjutatud nii nagu see võiks olla automaatselt ümbertõlgitav – et seletatakse mingeid Maavalla mõisteid lahti jne (mis iseenesest on Eestis elajatele niigi teada). Kui raamatu algupoolel mõtlesin, et kas on mingit seost Nossovi Totu raamatutega; siis hiljem arutasin, et keegi võiks võrrelda Trubetsky & co maailma Wiedemanni ja Petrjakovi maailmaga – nö fantastiline nõukogude eesti kogemus.
“Ta seiskas mootori ning võttis valge kitli seljast. Punased lokid langesid vabalt päevitumata ihule, mida hele läbipaistev rinnahoidja kergelt soonis. Ta oli veidi rase. Nihutades helesinistes sukkpükstes pepu üle istmeserva, libistas ta end autost välja ning lõi ukse pauguga kinni. Kaaren mõtles talle järgi minna, aga ei läind. Ta oli tülpinud naistest ja seksist. Kitty seisis auto kõrval seljaga külgakna poole. Kaaren silitas pilguga läbi sukkpükste paistvat peput. Kui meditsiiniline õde sukkpüksid alla lükkas, tundus Kaarnale, et metsa all läks veidi valgemaks. Ta küünitas end aknast allapoole vaatama. Kui Kitty autosse ronis, proovis Kaaren teda kerge tüdimusega võideldes suudelda, ning astus temaga siiski seksuaalvahekorda, hoolimata ärandatud kiirabiautost, kõigest.” (lk 262)
Kui juba Totut sai mainitud (mida Trubetsky oma anarhismi ajaloos kõrgelt hindab), siis võiks siinset raamatut pidada naiivulme esindajaks – a la 20. sajandi lõpu Lydecken või Kuprin, niisiis laste- või noortekirjandus. Naiivulme kui ajahamba küüsi jäänud või veidralt pretensioonikas ulmeline kirjandustekst. Hellitlevalt totter või lugeja vaatepunktist ebaõnnestunud lihtsameelne tekst. Naiivulme ei tähenda, et campi dosimeeter kohe automaatselt käivituks – tegemist võib olla lihtsalt halva või piinliku tekstiga.
“The book writers have put together a novel, which includes the realities of life back then, real-life people, vulgar jargon in some places and high-quality writing in others. There are also recognizable adventure and detective novel cliches, some things to be taken seriously, and unconcealed (self)irony.” (lk 268) – jajaa, ekstaole.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar