Kuidagi on õnnestunud edukalt vältida filmi nägemist, aga eks ikka kuulnud seda ja teist. Peale raamatu lõpetamist lugemise ajal tehtud märkmeid vaadates jõudsin järeldusele, et ei suuda ega viitsi neist midagi mõistlikku kokku kirjutada.
Esimene kokkupuude: “Teaduslik fantastika, pole just näide tippkirjandusest.”
Teine kokkupuude (lõpetades I osa “Ürgne öö”): “Raamatu algul olev konspekt inimeste arengust läbi aastatuhandete juhendab ehk mõnd lugejat loodetavasti mõne vähe teaduslikuma teose poole.”
Järgmine mõtteuid: “Raamatu ilmumisaja (1968) vaade võimalikku nüüdispäeva on pentsik, ei oskagi öelda, kas ja kuivõrd on heameel, et Clarke nihu ennustas (nt lk 74-76).”
Ohhoo-mõtteke: “Clarke'i Kuu kui teaduskoloonia, Heinleini Kuu kui karistuskoloonia (tõsi küll, Heinlein ei kirjutanud Kuu algusaja koloniseerimisest vaid hilisemast marginaliseerumisest).”
Meeleheitlikult unine järeldus: “See ei ole kirjandus, see on teaduslik fantastika. Sama palju kirjandus kui käesolev blogipostitus pretendeerib arvustus olema.”
Viimane sidrunist mahlade pigistamine: “Kui Hubbardil möllas pidev actioni tulevärk, siis Clarke'lt voogab populaarteaduslikke laamasid, ikka püüab kirjeldada ja põhjendada oma fantastilist nägemust – omamata Hubbardiga sarnaselt eriliselt ligitõmbavat kirjanduslikku väljendust (nagu juba mitmel korral öeldud). Võibolla probleem selles, et tegemist on projektiga, tellimustööga?”
Vot selline väheinspireeriv raamat.
baas
Kui aus olla, siis täpselt ei mäletagi selle raamatu sisu. Clark ei kuulu minu lemmikute hulka ulme valdkonnas, sealt see unustus.
VastaKustutaJah, see jääb ka arvatavasti mulle esimeseks ja viimaseks Clarke'i raamatuks.
VastaKustutaMida järgmiseks?