Mõni kirjastus võiks võtta kaalumisele vana “Kuritöö ja karistuse” taastrükkimise, siin toodud näidete põhjal tundub küll esmavariant mõneti elusam olevat (samas, pole muidugi tuttav venekeelse originaaliga ja esmavariandis kindlasti tõlkeapsakaid). Redigeering on pigem keelt vaesestav või ehk liialt keskpärastav? Korrektne oleks muidugi võrrelda ka 1939. aasta raamatut, ent seda pole kahjuks käepärast (ja kas 2007. aasta väljaannet on muudetud?). Kumb tõlge on tammsaarelikum? Esmatõlge on ehk poeetilisem, aistingulisem ja vabam (ning ehk ebatäpsem); hilisem variant on koolipapalikult sirgjoonelisem (eks oma “süü” ole ka kohustuslikus kirjanduses?), püütakse enam selgema väljenduse poole. Muidugi on keel aastakümnete jooksul muutunud jne.
1929. aasta väljaanne - a
1987. aasta väljaanne - b
(part deux) ja part three ja ka neljas osa
Esimene jagu / osa (a7 / b5)
I
“Tema oli perenaise ees ülepeakaela võlgades ja kartis temaga kokku puutuda.” (a7) - “Ta oli perenaisele tublisti võlgu ja kartis temaga kokku puutuda.” (b5)
“Ta oli vaesusega masendatud, kuid isegi tema rõhuv seisukord ei koormanud teda enam viimasel ajal.” (a7-8) - “Ta oli vaesusest masendatud, kuid isegi tema kehv elujärg ei koormanud teda enam viimasel ajal.” (b5)
“Siiski, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kedagi oma ülikonnaga imetlema panna.” (a9) - “Muide, linnajagu oli siin niisugune, et vaevalt võis kelleski oma ülikonnaga imestust äratada.” (b6-7)
“Heina turu lähedus, teatud asutiste rohkus ja elanikkudena peaasjalikult käsitöölised, keda siia Peterburi keskuulitsaile ja põiktänavaile kokku kuhjatud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti sedavõrt kirevaks, et veider oleks olnud mõnda kuju nähes imestada.” (a9) - “Heinaturu lähedus, teatud asutuste rohkus ja see, et siin elanikkudeks olid peaasjalikult käsitöölised, kes siia Peterburi kesk- ja põiktänavaile olid kokku kuhjunud, tegid üldise vaatepildi omapäraste isikutega ajuti niivõrd kirevaks, et veider oleks olnud mõnd teistsugust kuju nähes imestada.” (b7)
“Teine asi oleks mõnede tuttavate või endiste seltsimeeste kohtamine, kellega ta üldse ei armastanud kokku puutuda...” (a9) - “Teine asi oleks olnud see, kui ta oleks kohanud mõnd tuttavat või endist sõpra, aga nendega ei armastanud ta üldse kokku puutuda...” (b7)
“/-/, ilma äärteta ja kõige inetumalt viltu murtud.” (a10) - “/-/, ilma äärteta ja hooletult ühele küljele viltu.” (b7)
“Minu närud nõuavad tingimata mütsi, olgu see või mõni vana kook, mitte aga seda värdjat.” (a10) - “Minu närud nõuavad tingimata nokkmütsi, olgu see või mõni vana pannkook, mitte aga seda monstrumit.” (b7)
“Kuidagi luges ta nad millalgi ära, kui ta nii väga unistustes hõljus.” (a10) - “Ta oli kunagi nad ära lugenud, kui ta oma unistustes hõljus.” (b7)
“Natukese aja pärast pragunes pisut uks: naiselanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad.” (a11) - “Natukese aja pärast avanes pisut uks: korteriomanik silmitses külalist läbi prao nähtava umbusuga ja temast paistsid pimeduses ainult välkuvad silmad.” (b8)
“Valged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud.” (a12) - “Linalakkvalged, pisut halliks tõmbunud juuksed olid liimendavalt õlitatud.” (b8)
“ - Mäletan, isake, väga hästi mäletan, et käisite, rääkis vanaeit selgelt /-/ “ (a12) - “Mäletan, noorhärra, väga hästi mäletan, et käisite,” sõnas vanaeit selgelt /-/” (b9)
“ - Nii siis... jällegi samasuguse asja pärast... jätkas Raskolnikov, pisut hämmastudes ja vanaeide umbusaldust imetledes.” (a12) - “ “Niisiis... jällegi samasuguse asja pärast...” jätkas Raskolnikov, pisut kohmetudes ja vanaeide umbusalduse pärast imestades.” (b9)
“Vanaeit vaikis, nagu seisaks ta mõttes, siis astus ta kõrvale ja toauksele näidates rääkis ta külalist enesest ette lastes: - Astuge mööda, isake.” (a12) - “Vanaeit vaikis, nagu mõtleks ta millegi üle järele, siis astus kõrvale ja ütles toauksele näidates, külalist ette lastes: “Astuge sisse, kallis härra.”” (b9)
“ - Aga mis teil siis, isake, temaga asja?” (a15) - “ ”Aga mis teil siis, armuline härra, temaga asja on?”” (b11)
“Just sel silmapilgul tulid uksest kaks joobnut, kes vastastikku teineteist toetasid ja sõimates üles uulitsale ronisid.” (a15) - “Just sel silmapilgul tulid uksest kaks purjus meest, kes vastastikku teineteist toetasid ja vandudes üles tänavale ronisid.” (b11)
“Lihtsalt füüsiline korratus!” (a16) - “Lihtsalt tervis on veidi korrast ära!” (b11-12)
“Sisse jäid: keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuselt väikekodanik; tema paks ja suur kaaslane – pikas kuues ja halli habemega, väga purjus, /-/” (a16) - “Kõrtsiruumi jäid veel keegi pisut joobnud, kes istus õlle juures, välimuse järgi otsustades linnakodanik, ja tema väga purjus paks ja suur halli habemega ning siberi kaftanis kaaslane, /-/” (b12)
“Kuid ükski ei võtnud tema õnnest osa: vaikiv seltsimees vaatas kõigile tema rõõmuiilidele isegi vaenulikult ja umbusklikult.” (a16) - “Kuid keegi ei võtnud ta õnnest osa: tema vaikiv kaaslane vaatas kõigile ta rõõmupuhangutele isegi vaenulikult ja umbusklikult.” (b12)
“Tema istus oma riistaga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ümber. Ka tema oli nagu mingisuguses ärevuses.” (a16) - “Too istus oma topsiga eraldi, rüüpas vahetevahel ja vaatas ringi. Ka teda näis mingisugune rahutus valdavat.” (b12)
II
“/-/ ja hoolimata ümbritsevast mustusest jäi ta praegu mõnutundel siia kõrtsi.” (a17) - “/-/ ja hoolimata ümbritsevast kasimatusest jäi ta praegu heameelega siia kõrtsi.” (b13)
“/-/ misjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase kääriga moehalbid säärsaapad.” (a17) - “/-/ kusjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase tagasikäänatud äärega keigarlikud säärsaapad.” (b13)
“Letil olid tükeldatud kurgid, mustad kuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik haises väga halvasti.” (a17) - “Letil olid tükeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik lõhnas halvasti.” (b17)
“Oli lämmastav, nii et raskeks läks istudes välja kannatada ja kõik oli viinahaisuga sedavõrt läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga joobnuks jääda.” (a17) - “Oli lämmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kõik oli viinahaisuga niivõrd läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga purju jääda.” (b13)
“See inimene oli üle viiekümne, keskmise kasvuga ja tugeva kehaehitusega, juustes juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alalisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas ja silmalaud pundunud, kust tagant särasid pragudena pisitillukesed, kuid elavad punakad silmad.” (a18) - “See mees oli üle viiekümne, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alatisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant särasid nagu piludest pisitillukesed, kuid ilmekad punakad silmad.” (b13)
“Ehk küll välimuselt olete tähtsuseta, kuid minu kogemus tunneb teis haritud ja joomises harjumata inimese.” (a18) - “Kuigi teil ei ole mõjuvat välimust, tunnen ma oma kogemuste põhjal, et te olete haritud ja joomises harjumatu inimene.” (b14)
“Ta tõusis üles, tuikus, võttis oma riista, klaasi, /-/” (a19) – “Ta tõusis üles, vaarus, võttis oma klaasi /-/” (b14)
“/-/ kuid rääkis sõnakalt ja väledalt, /-/” (a19) - “/-/ kuid rääkis ladusalt, /-/” (b14)
“/-/ kerjakotti kandes aga ei kunagi ega keegi.” (a19) - “/-/ kerjakotti kandes aga ei säilita keegi seda kunagi.” (b14)
“ - Milleks see?” (a19) - “ “Kuidas te selle peale tulete?”” (b15)
“ - Noh, mina tulen sealt, juba viiendat ööd...” (a19) - “ “Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat ööd...”” (b15)
“See kalduvus muutub mõnedel joodikuil tarviduseks, eriti neil, kellega kodus karedalt ümber käiakse ja keda taga torgitakse.” (a20) - “See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karmilt koheldakse.” (b15)
“Olgugi, olgugi mina lontrus, temal aga on kõrge süda /-/” (a21-22) - “Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda /-/” (b16)
“Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele ja metsikusse kreisilinna, /-/” (a23-24) - “Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele kolkalinna, /-/” (b18)
“/-/ ning nüüd puutusin!” (a24) - “/-/ ning siis puudutasin seda!” (b18)
“/-/; kuna ma aga ise milleski kõva polnud /-/” (a25) - “/-/; et ma aga ise milleski tugev polnud /-/” (lk 19)
“/-/ ja laskis meidki sellest tükist kuulda: /-/” (a25) - “/-/ ja jutustas meilegi sellest.” (b19)
“ “Elad niiöelda armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood ja tarvitad meie sooja,”” (a25) - “Elad armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood, ja kasutad meie peavarju.”” (b19)
“See polnud täies mõistuses räägitud, vaid erutatud tundmustel, haigelt ja näljaste laste karjumisel, /-/” (a26) - “See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, /-/” (b19)
“Ja ma näen, nii kella kuue paiku, Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantlikese selga ja lahkub korterist ning tagasi tuli, kui kell oli kümne peal.” (a26) - “Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantli selga, ja lahkub kodunt. Tagasi tuli peale kella üheksat.” (b19-20)
“/-/, võttis ainult meie suure rohelise rätiku (meil on niisugune üldine rätik, villane) /-/, ainult õlakesed ja keha, need värisesid...” (a26) - “/-/, võttis ainult meie suure rohelise õhukesest kalevist (meil on niisugune ühine villane rätik) /-/, ainult õlad ja keha värisesid...” (b20)
“Oma siiatuleku pärast tundis ta paha meelt.” (a29) - “Ta oli enda peale pahane siiatuleku pärast.” (b22)
“/-/ ja oma ainsama tütre autusest perekonna rüppe tagasi toon...” (a30) - “/-/ ja oma ainsa tütre häbielust perekonna rüppe tagasi toon...” (b22-23)
“Täna käisin Sonja juures, palusin viinaraha!” (a30) - “Täna käisin Sonja juures, käisin raha peaparanduseks nurrumas!” (b23)
“/-/, kingakene mingisugune, pisut eblakam, /-/” (a31) - “/-/ kingakesed, mingisugused pisut eblakamad, /-/” (b23)
“Pudel oli tühi.”(a31) - “Pooltoop oli tühi.” (b24)
“/-/, liiderliku joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema loomalikkust?”” (a32) - “/-/, kõlvatu joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema julmust?”” (b24)
“Kõrgemal tipul, /-/” (a34) - “Ülemisel korrusel, /-/” (b25)
“/-/ igasugused laste nadid.” (a34) - “/-/ igasugused laste hilbud.” (b26)
“/-/, värvimata ja katmata. Lauaserval seisis rasvaküünlajupike raudses jalas.” (a34) - “/-/ värvimata ja ilma linata. Lauaserval seisis küünlajupike raudlühtris.” (b26)
“See oli hirmus kõhn naisterahvas, /-/ ja tõepoolest laiguliselt punaste paletega.” (a34) - “See oli hirmus kõhn naine, /-/ ja tõepoolest punaste laikudega paletel.” (b26)
“/-/ ja hingas hooliselt ning närvlikult.” (a34) - “/-/ ja hingas katkendlikult ning närviliselt.” (b26)
“/-/, mis värises naise näol, avaldas see rinnahaige ja ärev nägu haiglase mulje.” (a34) - “/-/, mis väreles naise näol, avaldas see tiisikushaige ja erutatud inimese nägu haiglast muljet.” (b26)
“Vanem tütarlaps – aasta kümnene, /-/, selle peal paljastel õlgadel puruvana villane mantlike, mis talle vististi aastat kaks tagasi õmmeldud, /-/ ja hoidis oma pika, tulitikuna kuivanud käsivarrega tema kaela ümbert kinni.” (a35) - “Vanem tütarlaps – üheksa aastane, /-/selle peal paljastel õlgadel vana õhukesest villast riidest mantlike, mis talle vististi paar aastat tagasi õmmeldud, /-/ ja hoidis oma pika, kuivetunud, tuletikusarnase käsivarrega tema kaela ümbert kinni.” (b26)
“/-/, kuna ta Raskolnikovi oma eel sisse tõukas.” (a35) - “/-/ ja lükkas Raskolnikovi enda ees sisse.” (b27)
“/-/, ning karjatas äkki, nähes just lävel põlvitavat meest.” (a35) - “/-/, ning karjatas äkki, nähes lävepakul põlvitavat meest.” (b27)
“Pakkvang! Inimesejätis! /-/ Ja ka teised riided! Kus su riided on? Kus raha?” (a35) - “Kurjategija! Peletis! /-/ Ja ka võõrad riided seljas! Kus sinu omad on? Kus raha on?” (b27)
“Vanem tütarlaps värises lehena unisest peast.” (a36) - “Vanem tütarlaps värises unisest peast nagu haavaleht.” (b27)
“/-/, ebaviisakuseni kerged suvised ülikonnad, /-/” (a36) - “/-/, sündsusetult kerged suvised rõivad, /-/” (b27)
“Eriti naljakalt naersid nad sel silmapilgul, /-/” (a36) - “Eriti lõbusalt naersid nad sel silmapilgul, /-/” (b27)
“/-/ ja sajandat korda vaest naisterahvast hirmutada sõimava käsuga, homme korterist välja kolida.” (a36) - “/-/ ja sajandat korda vaest naist hirmutada sõimuga ja käsuga homme korterist välja kolida.” (b28)
“/-/ ja naeratas kihvtiselt, /-/ seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik vee ja leiva peal...” (a37) - “/-/ ja naeratas mürgiselt, /-/ seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik jännis...” (b28)
“Missuguse kaevu oskasid siiski valmis kaevata!” (a37) - “Missuguse kaevu leidsid!” (b28)
III
“/-/ vaatas vihaga oma toakongi.” (a37) - “/-/ vaatas vihaga oma toapugerikku.” (b28)
“See oli pisitilluke puurike, /-/ kõige viletsama välimusega, /-/, et pikemal inimesel temas pisut piinlik hakkas, /-/” (a37) - “See oli pisitilluke toake, /-/ väga viletsa välimusega, /-/ et pikemal inimesel siin pisut hirm hakkas, /-/” (b28)
“Nõnda juhtub mõnede üksiklastega, /-/” (a38) - “Nõnda juhtub mõnede monomaanidega, /-/” (b29)
“Oled nälginud?” (a38) - “Oled vist ära nälginud?” (b29)
“Kuidas perenaiselt!” (a39) - “Või perenaiselt!” (b29)
“Ta pani tema ette iseoma lõhkise teekannu juba varem joodud teega ja kaks kollast suhkrutükki.” (a39) - “Tüdruk pani tema ette omaenda mõranenud teekannu järelejäänud teega ja kaks kollast suhkrutükki.” (b29)
“Saia ma toon sulle silmapilk, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks hapukapsasuppi?” (a39) - “Saia ma toon sulle otsekohe, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks ehk hapukapsasuppi?” (b29)
“Ei, selleks pole praegu... sugugi sünnis aeg... Loll!” (a39) - “Ei, see tuleb mulle praegu... ebasobival ajal... Ta on loll!” (b30)
“Enne, ütled sa, käisid lapsi õpetamas, /-/” (a39) - “Varem, nagu sa räägid, olevat sa lapsi õpetamas käinud, /-/” (b30)
“Ta oli naerumaias, ja kui ta kord naerma aeti, siis naeris ta kuulmata, kõikudes ja vabisedes tervest kehast, kuni tal endal süda naerust halvaks läks.” (a40) - “Ta oli naeruhimuline, ja kui tal kord naeruhoog peale tuli, siis naeris ta hääletult, kogu kehast õõtsudes ja vabisedes, kuni tal endal süda pahaks läks.” (b30)
“Ilma saabasteta ei saa lapsi õpetada. Pealegi – sülitan kõigele.” (a40) - “Kui pole saapaid, siis ei saa lapsi õpetama minna. Pealegi – ma sülitan kõige peale.” (b30)
“Laste eest makstakse vasega. Mis teha aga kopikatega?” (a40) - “Laste õpetamise eest makstakse vaskveeringuid. Mis sa kopikatega peale hakkad?” (b30)
“Noh, ikka vähehaaval, /-/ Peab saia tooma või ei?” (a40) - “Noh, hakka ikka väikselt peale, /-/ Kas ma saia tooma lähen või mitte?” (b30)
“Minuti aja pärast ilmus kiri.” (a40) - “Veidi aja pärast oli kiri käes.” (b31)
“/-/, tuttavat ja armast, peent ja viltust – ema oma, /-/” (a40-41) - “/-/, see oli talle tuttav ja armas, peenikeselt ja viltu kirjutatud ema käekiri, - ema oma, /-/” (b31)
“Viimaks võttis ta kirja lahti: /-/” (a41) - “Viimaks rebis ta kirja lahti: /-/” (b31)
“/-/, juba on sellest saadik tublisti kaks kuud, /-/” (a41) - “/-/ juba üle kahe kuu on sellest möödunud, /-/” (b31)
“/-/ ja mõni öö mitte magadagi saanud, aina mõeldes.” (a41) - “/-/ ja nii mõnegi öö mõtteid mõlgutades unetult mööda saatnud.” (b31)
“Kuid vististi ei süüdista sa mind selles sunnitud vaikimises.” (a41) - “Kuid loodetavasti sa ei süüdista mind selle sunnitud vaikimise pärast.” (b31)
“Mis oli küll minuga, /-/” (a41) - “Mis ma siis küll üle elasin, /-/” (b31)
“Tema on hea inimene ja oli juba sinu isa sõber.” (a41) - “Ta on hea inimene ja oli omal ajal sinu isa sõber.” (b31)
“/-/, nii et ma kogu see aeg sulle mitte midagi ei võinud läkitada.” (a41) - “/-/, nii et ma sulle kogu selle aja kõige vähematki ei saanud läkitada.” (b31)
“/-/; kuid ma jutustan sulle kõik kordamööda, /-/, kuidas kõik oli ja mis me sinu eest tänini varjasime.” (a41) - “/-/; kuid ma pajatan sulle kõigest kordamööda, /-/, mis siin kõik on juhtunud ja mida me sinu eest oleme tänini varjanud.” (b32)
“Oleksin ma sinule kogu tõe kirjutanud, /-/” (a42) - “Oleksin ma sulle kirjutanud, nagu asi tõepoolest oli, /-/” (b32)
“/-/ ja missugune võrdlemata hea süda tal on.” (a42) - “/-/ ja missugune hea süda tal on.” (b32)
“/-/, ilmutades lauas istudes mitmesugust ebaviisakust ning pilgates teda... Kuid ma ei taha neid raskeid üksikasju puutuda, /-/” (a42) - “/-/ ja tegi talle söögilauas istudes igasuguseid sündsusetuid ja pilkavaid märkusi... Kuid ma ei taha hakata sulle jutustama neid masendavaid üksikasju, /-/” (b32)
“Lühidalt, hoolimata Svidrigailovi abikaasa Marfa Petrovna ja kõigi teiste majaliste heast suursugusest ümberkäimisest, /-/” (a42) - “Lühidalt, hoolimata sellest, et Marfa Petrovna ja kõik teised majakondsed kohtlesid teda hästi ja suursuguselt, /-/” (b32)
“Võib olla, tema isegi häbenes ja kohkus, nähes ennast teatud aastais ja perekonnaisana niisugustes kergemeelsetes lootustes, mispärast ta Dunjagi peale tahtmata kuri oli. “ (a42-43) - “Võib-olla tal endalgi hakkas häbi ja hirm, võttes arvesse oma vanust ja seda, et perekonnaisana hellitab sääraseid kergemeelseid lootusi, ja seepärast oli ka Dunja peale tahtmatult kuri.” (b32-33)
“Kuid viimaks ei suutnud ta enam ja julges Dunjale avaliku ning häbemata ettepaneku teha, /-/” (a43) - “Kuid viimaks ei pidanud ta enam vastu ja söandas teha Dunjale avaliku ning häbematu ettepaneku, /-/” (b33)
“Kohe kohalt lahkuda oli võimatu, mitte ainult rahalise võla pärast, vaid ka sel põhjusel, et pidi Marfa Petrovna peale armu heitma, kes oleks võinud äkki hakata kahtlema, mille tagajärjel oleksid perekonnas riiud tekkinud.” (a43) - “Otsemaid kohalt lahkuda oli võimatu mitte ainult võla pärast, vaid ka lugupidamisest Marfa Petrovna vastu, kellel oleksid võinud äkki kahtlused ärgata ja selle tagajärjel perekonnas riiud tekkida.” (b33)
“Kuid Jumala armu mõttel lühendati meie piinaaega: /-/” (a44) - “Kuid jumala armust polnud me piinaaeg pikk: /-/” (b34)
“/-/, pani talle südame peale, et tema on isa ja perekonnaisa ja et on lõpuks tema poolt alatu niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast piinata ning veel õnnetumaks teha.” (a45) - “/-/, talle meelde tuletanud, et tema on laste isa ja perekonnapea ja et lõpuks on tema poolt alatu piinata ja veelgi õnnetumaks teha niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast.” (b34)
“Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri on nii kõrgemeelselt ja liigutavalt kirjutatud, et ma teda lugedes nuuksusin ja veel tänini ei suuda teda ilma pisarateta lugeda.” (a45) - “Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri oli nii üllalt ja liigutavalt kirjutatud, et ma seda lugedes nuuksusin ega suuda seda veel praegugi lugeda, ilma et pisarad silma ei tuleks.” (b34)
“Marfa Petrovna oli hoopis jahmatunud ja “uuesti maha löödud”, /-/ sõitis ta peakirikusse ja palus seal põlvili maas neitsi Maarjat omale jõudu anda /-/” (a45) - “Marfa Petrovna oli hoopis jahmunud ja “uuesti maha rabatud”, /-/ sõitis ta kirikusse ja palus seal põlvili maas jumalaemalt endale jõudu anda /-/” (b34-35)
“Pärast, otseteed peakirikust, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, sõitis ta meile, jutustas kõik, nuttis kibedasti ja kallistas ning palus Dunjat täielikus kahetsuses, et see temale andeks annaks. Samal hommikul, ilma vähemagi viivituseta, läks ta otseteed meilt kõiki linnamaju mööda ja igal pool seadis ta Dunjakese süütuse ning tema teguviisi ja tundmuste suursugususe kõige meelitavamais ütlusis uuesti jalale, valades ise sellejuures pisaraid.” (a45) - “Kirikust aga sõitis ta otseteed meile, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, rääkis kõik, nuttis kibedasti ja kõigest südamest kahetsedes kallistas ta Dunjat ja palus, et see temale andeks annaks. Meilt läks ta samal hommikul ilma aega viitmata linna kõikidesse majadesse. Dunja ning tema käitumise ja tundmuste ülluse kohta kõige meelitavamaid sõnu kasutades ja pisaraid valades seadis ta tema süütuse uuesti jalule.” (b35)
“Minu arvamus on, et nii paljugi, paljugi oli siin üleliigset: /-/” (a46) - “Minu arvates oli selles kõiges nii paljugi ülearust, /-/” (b35)
“/-/; liiga karmilt talitati selle meeletuga.” (a46) - “/-/; liiga karmilt talitati selle peastpõrunuga.” (b35)
“/-/ et Dunja avaldas nõusolekut, millest sinule ruttu tõttan teatama.” (a46) - “/-/ et Dunja on andnud juba oma nõusoleku, mille tõttu sinule viivitamata ruttan teatama.” (b35)
“Ja pealegi poleks võinud sina ainult kuulu järele asja kohta täpsat otsust teha. See juhtus nii. Tema, tähendab peigmees, on juba õuenõunik, Peter Petrovitš Lužin, Marfa Petrovna kauge sugulane, mispärast see ka paljus kaasa aitas.” (a46) - “Ja pealegi poleks sina võinud ainult kaudsete andmete järgi asja põhjalikumalt kaaluda. Asi juhtus järgmiselt. Peigmees Pjotr Petrovitš Lužin on juba õuenõunik, ja Marfa Petrovnale kaugelt sugulane, millepärast see ka palju kaasa aitas.” (b35)
“/-/, kuna ta juba järgmisel päeval kirja saatis, milles väga viisakalt oma soovi avaldas, paludes rutulist ja lõplikku vastust.” (a46) - “/-/, aga juba järgmisel päeval saatis ta kirja, milles väga viisakalt tegi Dunjale abieluettepaneku, paludes rutulist ja kindlat vastust.” (b36)
“Õige, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid tal on kaunis kena välimus ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on ta soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrk.” (a47) - “Tõsi, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid välimuselt on üsna kena ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on on ta küllalt soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrgivõitu.” (b36)
“/-/, et tema avaldab sinu peale head mõju.” (a47) - “/-/, et ta jätab sulle hea mulje.” (b36)
“/-/, et ta on positiivne inimene, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, “meie uusimate põlvede veendumusi” /-/” (a47) - “/-/, et tal on kindlakskujunenud vaated, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, “meie noorima sugupõlve veendumusi” /-/” (b36)
“See on kindel, mõistlik, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuid ägeda südamega, /-/” (a47) - “Ta on kindla loomuga, arukas, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuid äge, /-/” (b36)
“Muidugi, ei tema ega ka Peter Petrovitši poolt pole siin iseäralikku armastust, kuid Dunja on peale oma tarkuse veel suursugune olend nagu ingel ja peab oma kohuseks meest õnnelikuks teha, kes omakorda jälle tema õnne eest muretseks, aga viimaseks kahtlemiseks pole meil tänini suuremat põhjust, ehk küll, nagu ise tunnustama pean, asi pisut ruttu otsustati.” (a47-48) - “Muidugi pole tema ega ka Pjotr Petrovitši poolt erilist armastust, kuid Dunja on lisaks oma tarkusele veel üllameelne olend nagu ingel ja peab oma kohuseks õnnelikuks teha meest, kes omakorda jälle tema õnne eest hoolitseks. Selles, et mees tema õnne eest muretseks, pole meil tänini suuremat põhjust kahelda, ehk küll, nagu isegi tunnistama pean, asi pisut ülepeakaela sai otsustatud.” (b36)
“Et aga on mingisugused karedused karakteris, mingisugused vanad harjumused ja isegi mõnesugused mõtete lahkuminekud /-/” (a48) - “Et ta iseloomus on aga mõningaid tasakaalutuse jooni, mingisuguseid vanu harjumusi ja nende mõtetes isegi mõningaid lahkhelisid /-/” (b37)
“See oleks niisugune tulu, /-/” (a49) - “See oleks niisugune õnn, /-/” (b37)
“Tema on positiivne inimene /-/” (a50) - “Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene/-/” (b38)
“/-/, et tema meid aitab sinule raha toimetada, /-/” (a50) - “/-/, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, /-/” (b38)
“/-/, et iga inimest peab kõige pealt oma silmaga lähemalt tundma õppima, /-/” (a50) - “/-/, et iga inimest peab kõigepealt oma silmaga nägema, /-/” (b38)
“Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu kommete täitmisega võimalikult rutata ja kui võimalik, pulmad veel käesolevail lihapäevil ära pidada, või kui see ei õnnestu, aja lühiduse tõttu, siis kohe peale Maarja taevaminemise püha paastu. O, missuguse õnnega surun su oma rinnale!” (a51) - “Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu sõlmimisega rutata ja kui võimalik, pulmad veel nüüdsama enne paastu ära pidada, või kui see aja lühiduse tõttu ei õnnestu, siis kohe pärast Uspenski paastu. Oo, kui õnnelik ma olen, et saan suruda sind oma rinnale!” (b39)
“/-/, et meie võib-olla isiklikult kokku saame, /-/” (a51) - “/-/, et meie võib-olla õige pea isiklikult kokku saame, /-/” (b39)
“Nii et ma sinule mitte kakskümmend, vaid tingimata kolmkümmend rubla oskan näpistada.” (a52) - “Nii et ma sinule mitte kakskümmend viis, vaid tingimata kolmkümmend rubla saan näpistada.” (b40)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar