Robert Silverberg – Aja maskid (1998)

“Ta alasti keha häbitu puudutus oli mind julgustanud ja värskendanud ning ma naeratasin järgi kahele vormikale kannikale, jälgides nende kadumist.” (lk 21)

Jätkub ulmeklassika pealiskaudne tudeerimine; sümptomiks näib saavat ulmemürgitus, arst võiks ehk soovitada rohkelt värsket õhku ja füüsilist tegevust.

Silverbergi raamatu puhul on pisut hämmastav paralleelsus Clarke'ga kosmosereiside suhtes 20. sajandi lõpuks (mõlemad ilmunud algselt 1968. aastal), Kuu kasutamine on nagu ikka igati tavapärane. Järgmise paralleelina võiks näida Silverbergi hubbardlik jutustaja – aga kõva actioni asemel nö kollased teemad (ilusad naised & kuulsused). (Algul hetkiti mõtlesingi, et tegemist omamoodi erootilise ulmega, aga siiski ei.) Ehk siis labaselt üldistades “ulme24”. Kui Clarke pakkus 20. sajandi lõpu Maa elanike arvuks 6 miljardit, siis Silverberg on tagasihoidlikum – kõigest 4 miljardit (lk 116).

Teost võiks kokku võtta Silverbergi oma sõnadega:
“Mina tulin Fieldsi arvamustulest üsna puhtalt välja. Ta kirjeldas mind eemalseisva, pinnapealse, valelikult sügavmõttelise liberaalfilosoofina, kes alati põrkub hirmunult tagasi iga tõsisema teo ees. Need süüdistused mind mõistagi ei rõõmustanud, kuid ma kahtlustan, et tegelikkuses peavad need vist paika. Fields märkis mu liialdast lõbude nautlemist, mu tahtmatust lasta end tõeliselt haarata ükskõik millisest üritusest ja mu kerglast sallivust mind ümbritsevate inimeste puuduste suhtes. Ma ei paistnud ta raamatus ei tola ega lurjusena, pigem vähetähtsa neutraalse kujuna. Olgu nii.” (lk 144)

Veider mõelda, et elasime hiljuti üle aastatuhandevahetuse, millele eelmise sajandi ulmekirjanikud nii palju mõtlesid. Kõik see progress või kataklüsmid, mida siis oodati, on palju tagasihoidlikumad kui nende ulmades. Oleme ikka ühtviisi madalalaubalised töllid, kes rõõmustavad üha tillemate elektroonikavidinate pärast, ja kõik. (Kas peaks Suetoniust lugema?)