“Arnol tuleb korraga tung kuhugi minna ja midagi teha; kuhu nimelt ja mistarvis, seda ei tea ta isegi. Ainult ära siit. See vingusegane suits ja kapsalõhn matab hinge.” (lk 172)
Kahtlane tunne nagu oleks kooliajal raamatust lugenud ainult neid osi, mis filmist tuttavad / harjumuspärased – niipalju tundmatuid tekstikohti, mida nüüd avastad. Aga raamat on tõesti väärt seda, et nüüd vanast peast uuesti lugeda. “Vaikse nurgakese” puhul jäi lugedes mingi ebalev tunne sisse, nüüd siis vist jõudsin ebaluse jälile – Lutsu jutustamine on nagu kahekõne iseendaga, Lutskirjutaja räägib lugu Lutslugejale, ta nagu testib käigu pealt jutustamise õnnestumist. Noh, leiutasin ratta.
“Arno vaatab võõrastades Teele poole ja leiab, et see tüdruk sugugi nii ilus ei ole, nagu ta teda endale üle välja tulles oli kujutlenud. Koolis oli teisi niisuguseid nösuninasid küllalt ja need olid kõik, niipalju kui ta tähele oli pannud, alati valmis iga vähemagi naljaka ütluse üle naerma. Teelest ei võinud seda just ütelda, ja tal olid pealegi helesinised silmad, mis, ehk küll natuke väikesed, vahel väga imelikult vaatasid, justkui oleksid neist kiired väljunud, aga siiski... Midagi iseäralikku ei olnud selles tüdrukus.” (lk 178)
Tali kodu pole täielik – arhetüüpsed 3 põlvkonda elavad koos, aga ainult 1 laps – ehk siis tulevikuta talu (mis üldse sai hiljem Saare talust?). Ta on ärahellitatud laps, näide sellest kui lapsepõlves omavanustega mitte mängida / hängida. Ühesõnaga, Arno Tali needs some bondage.
“Jälle vaikus. Arno silmad valguvad vett täis. Niikaugel oli siis asi. Teele valetas, et teisele süüd otsida! Otsis ta siis kellelegi süüd? Üksainsam lahke sõna Teelelt – ja tema unustaks kogu oma meelehärmi nagu halva unenäo. Ei, tema võtaks kõik koguni enese süüks ja paluks pisarsilmil andeks. Tema teeks kõik, oleks aga Teele üheainsa silmapilgu tema vastu endine: niisugune, nagu ta oli sügisel, kui nad käisid kahekesi. Kuid Teele ei ole enam endine.” (lk 257)
Raamatu-Toots on filmi-Tootsist veelgi vingem, selline eesti Karlsson. Tee mis tahad, tema askeldamised ajavad naerma. Toots kui talupoeg-Karlsson, Tali kui tatine Väikevend – olen enam kui kindel, et Lindgren on plagieerinud “Kevadet”, viinud venestusaja Eestist tegevuse Rootsi heaoluühiskonda, lahjendanud tõsise raamatu lastele solgutamiseks. No muidugi on Lindgren nii mõndagi muutnud (Talil on korraga õde-venda? Toots ja Tali on sõbrad?? Tootsil on propeller selga kasvanud???), aga traagelniidid on selgelt näha.
“Seepeale hakkab ta järsku norisema ja visisema, nagu oleks ta korraga raskesti magama jäänud, tõuseb aga varsti jälle istukile, kohendab vaipa, köhib ja nuuskab nina; võtab siis naabri voodi eest saapa ja virutab teise seina.“Mis te jändate, näh, mis te pillute saabastega!” manitseb ta seejuures.” (lk 289)
Tõnissoni ülestunnistus (lk 99-101) on tõesti raskolnikovlik. Kivirähki lumememm-krati idee pärineks nagu ühest siinsest kuukirjeldusest (lk 293). Pisut ootamatu on Tali kujutletud Jeesuse kinnivõtmise teema (lk 297-300). Kas Kuslap on psüühiliselt ebastabiilne? Miks on Imelik Jaan?
yuki lugemispäevik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar