V.J. Gregri – Latvia kuningas ehk Inimene, kellele kõik võlgu (1928)

“Džeksoni pilk peatus tahtmatult oma lauanaabril. Ärritusest õhetav, punapõseline brünett, kolmekümne ümber. Kehast vähe tüse, kuid figuur mitte just meeldivusetu.” (I, lk 18)

Tegemist on siis ennesõjaaegse läti trashromaaniga või nagu esikaas teatab - “fantastiline romaan” (pigem küll naiivekspressiivne kelmiromaan vms). Vanu raamatuid on vahel mõnus lugeda, neil on omamoodi süüdimatu väljendusviis (seksistlikud, rassistlikud jne jne), mida õnneks-kahjuks nüüdisajal ei kohta (ja kui kohtabki, on tegemist debiilsusega).

“ - Mister Džek Džeksonile, Filadelfias. Saabusin õnnelikult stop, väike merehaigus stop, hale maa stop, töötada võib stop, sõjavägi suur stop, tal puuduvad abinõud stop, saada ise, hangi sõpradelt stop, suudle kassikest Evelinat stop, palju naeratusi Gloriale stop, bukett mamma hauale stop, vähe lõbustusi stop, tööd lõpmata stop, armsalt näpin su vasakut põskhabet stop, suudlused, tervitused stop, Henri stop.” (I, lk 33-34)

Kas tõlge läti keelest on halb või originaal ise selline mittemidagiütlev, aga erilist lugemismõnu raamat ei paku. Võiks öelda, et on lihtsalt jaburalt halb tekst, pole camplikkugi hingust. Halvasti konstrueeritud tekst. Ehk keegi, kes orienteerub Riia geograafias, leiaks endale huvitavaid vaateid. Aga jah, ligitõmbavast pealkirjast hoolimata on soovitav aega mõne söödavama kirjatüki seltsis veeta.

“Parajasti oli vaba veerand. Kord tema ettevõttes on ameerikaline; 15 minutit juuakse teed ja amüseeritakse, siis jälle 45 minutit töötakse nii, et härrad viskavad kuued seljast, aga neiud hoiavad kaenla all vamme – higistamise süsteemi järele.” (II, lk 3)

Huvitav, kas lätlastele ongi omane olla valitsetav (või hullutatav) mittelätlaste poolt? Siin on see liba-ameeriklane, kes kogu ühiskonda hullutab (oh, nagu need armsad ameeriklased-raudteeerastajad), kunagi olid ristimehed ja 700 aastat rasket orjapõlve, hiljuti oli jama selle rikkaima Läti kodanikuga (kas ta oli vahepeal Ventspilsi linnapea või miskit?). Noh, torkas korraks pähe.

“- Bravoo, Sakartovski, te olete inimene ideedega, peaga! Kahju, et teil pole väljanägemist, s.o. ei ole suurema kasvuga.” (II, lk 47)

Raamat pakub muuhulgas oma groteskse kujutelma Läti majanduskriisist (oh üllatust, eksole) ja selle õnnelikust lahenemisest. Lootus sureb viimasena, ja nii edasi.

“Kui “Henry Jackson Ltd” aktsiad langesid kuni 10 santiimini, tõusis küll suur kisa. Kuid kisasid ainult kapitalistid, kes olid neid spekuleerides kokku ostnud. Sellevastu, kergendatult tundsid end kõik, kes olid riigilt laenanud, sest nende võlad oli Džekson tasunud. Nii oli ta ühedelt võtnud ja teistele andnud. Kes aga tahtis, see lisandas Džeksoni aktsiad oma tsaarirublade kogudele. Nii siis võis oodata tagasi nii tsaari kui Džeksoni.
Väga palju oli profiteerinud Latvia riik. Olid makstud mitte ainult välislaenud, vaid ka siseriigis välja laenatud raha. Ruttu lasti välja uus raha. Rahaminister oli uhke ja suureline: trükkis banknoote ja maksis paremale ja pahemale. Välislaenu polnud enam vaja. Riigipank, maapank, hüpoteegipank laenasid kõigile kes aga küsis. Ja kõik pumpasid heameelega suurest riigipumbast. Mis muret tagasimaksmisega! Sõidab mõni Džekson või Džonson ja maksab kinni. Algas uus kulla-ajajärk Latvias.” (II, lk 69-70)

sisukokkuvõtte leiab ka sellest sirbi artiklist