Peter H. Gilmore – Saatanlikud pühakirjad (2009)

“Satanisti jaoks on mõttetu uskuda kristlikku Jumal vs Kurat maailmavaatesse ja olla Pimeduse Printsi poolel, sest kumbagi neist ei ole olemas. Lisaks ei usu me üleloomulikesse nähtustesse. Satanisti Jumal on tema ise. Saatan on inimese sümbol, kes elab nii, nagu näeb ette tema uhke, lihalik loomus. Mõned satanistid laiendavad selle sümboli ka entroopiale, arengujõule, mis hõlmab kogu loodust ja tekitab kõigile elusolendeile omase ellujäämis- ning sigimistungi. Satanistile ei ole Saatan teadvuslik olend, keda kummardada. Pigem nimetatakse sedasi igas inimeses peituvat jõuvaru, mida tahtmise korral vabastada. Seega lükkavad satanistid kõrvale ohverdamise kui kristliku hälbimuse – satanismis ei ole olemas jumalust, kellele ohvrit tuua.” (lk 31-32)

Raamatu algus paneb kukalt kratsima – muuhulgas on teos pühendatud mitmetele ameerika massikultuuri tegelastele (õudusfilmide staarid ja vanakooli sekspommid). Tekib kohe kahtlus, et kas siis siin esitatav satanism on mingi massikultuuri satanism? Hamburgersatanism pealiskaudsetele inimestele? Kahtlane. Või lihtsalt illustreerib seda, et autor on pärit nö samasugusest massist kui sina ja mina ning vaat milliste maailma vägevate hulka jõudnud. Kui juba selline pisiasi hambusse jääb, ega siis eriti heasoovliku pilguga teksti ei vaata. Hea vähemalt, et enda lapseea satanismihuvist on alles jäänud ükskõiksus.

Ükskõiksus küll, aga uudishimu ometi ka. Olemata mingilgi määral religioonihuviline, on alljärgnev jutt igati diletantlik. Mõneti paneb sellise raamatu tõlkimine kukalt kratsima. Kellele see mõeldud on? Ainult eesti keelt tarbivatele satanistidele? Või ka laiemale huvilaskonnale? Kui laiemale, siis muarust on raamatus vaid üks huvitav peatükk või essee (“Satanism: peljatud religioon”) ja üks niisama huvipakkuv peatükk virtuaalsest “satanismist” (sest noh, inimeste netikäitumine on aegajalt ikka väga veider). Raamatu sisu ongi kokkuvõtlikult ühes peatükis, suurem osa ülejäänud peatükkidest või lühiesseedest või kolumnitest on küll vaid mõeldud eriti suurtele ameerika satanismi fännidele – mingit erilist sisulist sõnumit need ei sisalda. Päevakajalised kirjutised, mida võiks vabalt lugemata jätta (või see näitabki satanismi igapäevasust, argisust?). (Ja kas originaalis pole nende kolumnide puhul samuti välja toodud ilmumisdaatumeid? Lugemist selline dateerimine küll hõlbustaks.) Võibolla see raamat eeldab, et lugejal on laialdane vastav kultuurikiht olemas ja seetõttu nõus lugema igasugu pudipadi teemadel; tegemist oleks nö luksväljaandega (või siis nagu kogutud teoste viimaste köidetega – kirjad lapsepõlvest ja reisimärkmed pikalt eluteelt)?

“Iga inimest on loomulikult õnnistatud mingi erisugusel tasemel toore andega. Satanistide jaoks määrab inimese väärtuse aga nende võimete arendamine. Seda ei tohi segamini ajada inimese enesehinnanguga. Vaid sina ise saad määratleda, kuidas valitud elueesmärke täidad ja see peab vastama sinu enese standarditele. Vaid rahvarämps hindab end teiste inimeste standardite järgi. Sinu enese rahulolu peab olema ülim näitaja.” (lk 160)

Võibolla on Gilmore tõesti hetke suur satanismi staar ja seepärast tunti vajadust ta kirjatööde kogumikku tõlkida? Ei tea. Aga tõesti, tagasihoidlikult arvan, et tõlkekogu eri autoritelt valitud (tänapäeva) satanismi tuumiktekstidest oleks käesoleval ajahetkel asjalikum (või oleks liialt jamamist satanistide autoriõigustega?). See raamat on kui liikumise reklaam, mitte mõttetihe teabeteos liikumisest endast (või olen omamoodi pimedusega löödud ja ei adu tarkuseteri kõikidelt lehekülgedelt). Sobilik teos noortele – kellele sobib Camus “Sisyphose müüt”, kellele läheb peale “Saatanlikud pühakirjad”, ühtmoodi virgutavad mõlemad. Kaldkirjad ja värgid-särgid, et point ikka selgem oleks. Huumor ja killuviskamine kergemaks seedimiseks. Tänapäeva värk, short attention span.

“Satanistid tunnistavad fakti, et mõned inimesed on sündinud juhtideks, teised aga järgijaiks. On isandad ja on orjad ja nende vahel üsna mitu variatsiooni. Satanism võib olla suurepäraseks hüppelauaks realistidele, kes soovivad teada, kus nad oma isiklikul edukusredelil seisavad, ja arukalt otsustada, kuidas sel ülespoole ronida, nii nagu nad soovivad. Samuti võivad nad otsustada mitte tõusta, vaid nautida, mida on juba saavutanud.” (lk 168)

Saame teada, et “satanistiks sünnitakse, selleks ei saada” (lk 149) ja et “see on ainuke religioon, mis austab väheseid andekaid, kes kõrguvad juhmide ning kasutute hordide üle” (lk 197). Satanism kui kõvakäekultus, omamoodi Dostojevski “Kurjade vaimude” revolutsioonilised ideed 20. sajandi vaimus või soustis. Tegelikult mulle sümpatiseeris see, et Gilmore'i järgi nad ei tahagi laialt kuulutada oma ideid ja üleüldse ei tegele jüngrite värbamisega – iga religioon võiks niimoodi rahulikult käituda. Huvitav, kui tavaline on et religiooni puhul kehtivad autoriõigused (nt lk 27), kas see on üks osa sügavast individualistlikkusest või kaasaegse ühiskonna paratamatu omapära? Kui (tänapäeva?) satanism pole seotud kristlusega, siis võiks sellele mitte suuremat tähelepanu pöörata; mitte et igal leheküljel kuulutada kristluse kadu. Raamatu teises pooles muutub see kristluse üle jahumine vähemaks, viimased peatükid on taas enamvähem loetavad. Pidev mäng või ehk vastuolu sellega, et alatasa korratakse, kui ilmliku religiooniga on tegemist ja ometi tseremooniatel kasutatakse eri mütoloogiate nö firmamärke. Et noh, kui ilmlik religioon, siis olgu ikka lõpuni välja, miks see Leviathan ikka oluline on või miks mõõgaga vehelda (ajalooline traditsioon? Aga ajalooliselt oldi ju seotud kristlusega?).

Raamatu lõpus toodud saatanlikke rituaale on pisut piinlik lugeda – aga eks enamik religioossetest rituaalidest on mingist otsast piinlikud ja puhtalt inside-värk. Ragnaroki tõstmine satanismi panteoni on veider. Võibolla on süüdi selles siinne luterlik või tööeestluse vaim, aga no tõesti – vähem mõttetut glamuuri ja rapsimist ning rohkem asjalikkust ja selgroogu. Olgu 21. sajandi satanism selge ja omanäoline, mitte lapitekk erinevatest pudemetest, mis nagu võiks värgiga sobida.

Lõpetuseks paar kontekstist välja rebitud tsitaati, niisama, huumori mõttes:
“Natslik liikumine ammutas suure osa oma jõust doktriinist, mille kohaselt aaria rass on teistest ülem. Satanism on oluliselt arukam.” (lk 33)
“Kui otsustate elada satanistina, õppige end rahuldama. Ühtki muud kohustust me teile ei pane. Ainuüksi seegi on õnnestunud vaid vähestel.” (lk 166)

saatana kirik
lavey - the satanic mass (audioraamat)
crowley - the great beast speaks (audioraamat)