“kui lapsed hommikul
üles pilvederiiki ärgates näevad,
et keegi on sidunud nende pähe lehvid
ja ema-isa ei tea taeva kingitusest midagi,
siis on lapsed
saanud endale sõbraks ingli.” (lk 19)
Kümne aasta tagune süüdimatult avangardne nähe, tõeline eesti outsider-kirjandus. Kui raamat on pühendatud lastele, siis paratamatult kaasneb sellega lugejale väheke pahatahtlik fiiling; aga noh, siin raamatus on vast tegemist süüdimatu vaimustusega lapsemeelsuse üle (kuigi no tõesti, jane rinnanibud (lk 12) on pisut liiast). Selline tunne nagu peale eelmise kogu kirjastamist langes Pilu-Kelluke tõelisse eufooriasse ja lõi ühe raksuga käesoleva kogu tekstid. Siin on taas autoripoolne pikk sissejuhatus, nö täiendatud variant eelmise raamatu omast (pluss veel värsked fotod jne).
“luule
luule on see,
kui me juhuslikult ja kogemata
kukume armastavate laste kaevu.” (lk 29)
Enesekindlust kogunud autor möllab laial rindel, mastaabid on elust suuremad ja enesekriitika on vaid väikekodanlikele nannipunnidele. Kui eelmine raamat oli võrdlemisi religioosne, siis nüüd paiskutakse natuke olmelisemate küsimuste kallale. Või noh, lihtsalt maailmaparandamine Pilu-Kellukese juhendamisel. Ausalt öeldes oli enne lugemist raamatut lehitsedes huvi või põnevus palju suurem (nagu algul tituleeritud – süüdimatult avangardne) kui tekstid seda ise tegelikult väärt on.
“luulekunst
luulekunst on väljavalitutele,
mitte rahvale, sest ainult välja-
valitud elavad pilvedes.
tõesti, luulekunst ei kuulu
rahvale. luulekunst saab alguse
taevariigist ja läheb taevariiki
tagasi. kunst on selleks, et
meelitada rahvast taevariiki
järgi minema. alla maa peale ei
jää järele muud, kui mõned
tiivasuled ja paberist
tähelaternad. üksnes väga vähesed
luuletajad suudavad oma nime
üles taevatähisse kirjutada.
enamik luuletajaid teeb ainult
kolm rist, et oleks näha,
kuhu neid matta.” (lk 43)
Peale autori soovitatud eesti nimede reformi leiab siit ka teleseriaali “Hei, pöialpoisid” kiitva arvustuse. Raamatul oli üks hea külg – nii esimesel kui teisel lugemisel tabas mind ootamatult tugev unisus, teistkordse lugemise järel saigi vajutud ööunne. Kas tegemist on tekstiga, mis ei paku ajule mingit tööd? Või mõjubki öine luulelugemine hästi uinumisele?
Pilu-Kellukese nimesoovitused
ja eelmine raamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar