“Järgmisel hommikul ärkasin raske peaga, ristluud valutasid ja keel oli kibe. Minu kõrval patjade vahel magas naine. Kahvatu aukuvajunud nägu, kõhn kael, lame paljastatud rind ajasid mulle hirmu nahka. Kergitasin ennast aeglaselt. Läppunud õhk mattis hinge. Vaatasin ringi: koristamata laud, peenikeste jalgadega kulunud tugitool, aknalaual kuivanud toalill – kõik jättis mulje virelemisest ja kiratsemisest. Siis naine liigutas ennast. Otsekui unes pani ta käe minu õlale. Silmitsesin seda kätt; jämedakondilisi sõrmi lühikeste laiade küünte ja mustade küünealustega, sõrmeotste nahk pruun ja äratorgitud... Mind haaras vastikus selle olendi vastu. Kargasin voodist üles, tõmbasin ukse lahti ja tormasin oma tuppa. Seal hakkas mul kergem. Mäletan veel, et lükkasin oma uksele riivi ette – nii pikalt kui võimalik. - “ (lk 10-11)
Kuskil on kirjutatud, et “naist esmakordselt alasti nähes pead end veenma, et tegelikult on ta ilus” vms – aga kui see naine teistkordsel nägemisel samuti inetu on, siis tuleb küll vaid iseennast süüdistada.
“Viimaks otsustasin asjale lõpu teha. Minu pruudi vastu oli lausa kuritegu jagada voodit selle naisega, kes liibus nii pealetükkivalt minu ligi ja kellel polnud isegi mitte – õigust, mille annab armastus! - “ (lk 11)
“Õmblejanna” on arvatavasti üks inimvihkajalikumaid tundelugusid, mida viimasel ajal lugenud. Tõesti on tegemist nooreea naiivsete jutukestega, mis mõjuvad lihtsalt lõbustavalt (nt “Ja ikkagi surmaminek”), dosimeeter plõksib rahulikul teisel tasemel. Seda raamatut vist ei tohiks järjest ühe hingetõmbega läbi lugeda, ikka 1-2 jutu kaup, muidu tekib vast sentimentaalsusemürgitus. Lood on iseenesest igati dramaatilised, väikekodanluse pingete pulbitsemine, väljaastumised rutiini vastu.
Ikkagi on küsitav, kas selliseid nooreea näpuharjutusi on vaja uuesti avaldada, saati siis tõlkida (tõlkija järelsõna järgi olnud Rilke sellele vastu)? Ei ole just tegemist eriliselt huvitavate kirjandusvälgatustega (no eks igaühele oma, kindlasti on küll rohkem lugejaid, kes nii ei arva). Rilke proosa arenemine on tõesti tuntav, kogumiku avalood on toredalt naljakad, hilisemad tekstid tõsisemad ja mõtlikud.
Hea armastus on mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar