“Kavatseme neile nälkjatele selgeks teha, et nad on kõvasti eksinud, hakates sekeldama selle kosmosepiirkonna kõige vintskema, nurjatuma, ohtlikuma, järeleandmatuma ja võimekama eluvormiga. Olevustega, keda saab tappa, kuid ei saa alistada.” (lk 171)
Raamat sellest, mis oleks võinud Heinleini arvates juhtuda 2007. aastal (aga vist ei juhtunud?). Selline enam kui poole sajandi tagune vaade võimalikust tulevikust, lähtudes tollastest reaaliatest. Lugemise esmamulje kui tõelisest jutukast või põnevikust, selmet nö tõsisest ulmest.
Mis viis edasi järgmise mõtteni. Heinleini see raamat on justkui Verne'i või Dumas' seiklusjutt – algselt kirjutatud täiskasvanutele, aga praegusel ajal sobilik ehk nii lastele kui lapsemeelsetele (noh, mulle küll pakkus mõnusat meelelahutust). Kas on äkki olemas reaalne piir (“parem enne”), millest väljaspool muutub tavaulme rohkem noortekirjanduseks või naiivulmeks? (Muidugi on erandeid.) Kas see “tavaulme normaalsuse tsoon” võiks olla näiteks enamvähem 50 aastat (ehk siis praegu võiks kaalukauss asuda 1950-1960. aastate vahetuse paiku)? Või tuleks tavaulme asemel rääkida pigem sci-fi raamatute “iganemisest”? Olen muidugi täielik ulmediletant-laiskvorst, lihtsalt mõtteuid, ehitan endale omaette jalgratast.
Üksik sõna raamatust endast. Vanamehest isa ja peategelasest poja suhe on mõneti nerowolfelik, nagu peremees ja sulane. Heinlein kirjutab lihtsa inimese vaatepunktist – ei mingit sügavat filosofeerimist, esmatähtis on tervemõistuslikkus, kangelane kui lihtsast inimesest kangelane (noh, selles mõttes, et kui palju peitub tippsõduri nahas lihtsat inimest). Kangelane kui keskmine ameeriklane, average Joe. Raamatus leiab ühtlasi kriitikat tolleaegse (ja otsapidi praeguse) Ameerika valitsemisvõtete vastu (mis muidugi seab kahtluse alla minupoolse naiivulme mõiste kasutamise). Tegevust jagub igale leheküljele, ei mingit asjatut tammumist.
Sedapsi siis.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar