“ “Esiteks,” ütles ta, “ei kannata ma põhjamaalasi. Nad on justkui inimlike liigutustega kaltsunukud, ja see tekitab minus õudust. Nad ei oska juua, nad ei oska süüa, ja niipalju kui ma mäletan ühest põgusast suhtest, armastavad kogu protestantliku süükoormaga. Kujuta ette, mida see kõik tähendab Beirutis sündinule.”” (lk 62)
Järjekordne aurupunk, eks ole: tramp steamer popsub tõeluses ja unedes Helsingist Orinoconi, vesi kui midagi salapärast ja ohtlikku. Selline vanakooli juturaamat – voolav tekst, jutustamine kui kirjaniku mõnu. Vastikult ilus armastuslugu – mehelik naistekas, või noh, selline poolik pisarakiskuja.
Sümpaatselt tagasihoidliku välimusega raamat – mõnusalt lihtne ja selge kaan, sobitub orgaaniliselt tekstiga. Ja see on tore (veider, aga lugedes see oligi esimene tähendatud mõte teksti kohta).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar