18 september, 2009

Otto Skorzeny – Skorzeny erimissioonid (2008)


“Kahenädalase sõjakäigu ajal õppisime tundma kaevikute tähtsust. Juhtus harva, et saime püstitada vahiposti maa peale, seega pidime kaevama väikesi, kuid sügavaid auke. Magamiseks uuristasime kitsad tunnelid ning üritasime maa alla kaduda. Õhk oli suurtükitulest paks ja Vene püssimehed tulistasid liiga tihedalt ning liiga täpselt selle asemel, mida meie oleksime eelistanud.” (lk 18)

Iseenesest harjunud lugema võitjate lugusid (a la ükskõik kui raske ka on, lõpuks sai ikka natsid hävitatud), seetõttu siis natuke harjumatu vaatepunkt hävingu poole liikumisest (Skorzeny ei ole tagantjärgi tark ega püüa näha hävingu eoseid sõja edukamas faasis – tema kirjutab vaid sellest, mis temale tähtis). Rahulik jutustus sõjaelust ja -juhtumistest, aegajalt esineb isegi poeetilisi vaateid ümbritsevale loodusele. Sõja pigem adminstratiivne või logistiline külg, esimestel aastatel sõjakoledused samahästi kui puuduvad: “Sisenedes ühte külla, leidsime mingist majast Vene sõduri ahju ees magamas. Kui me ta mõnevõrra jõhkralt äratasime, ei peegeldanud ta näos vähimatki hirmu.” (lk 23)

1944.-1945. aasta tegevused on kirjasõnas mõneti verisemad. Beevori “Berliin 1945” raamatust ei mäleta Skorzeny vägitegusid, aga eks kindlasti mainiti seal ka tema üksuste kangelaslikkust. Tagakaanel reklaamitud Jugoslaavia tegevusest pole raamatus suurt midagi. Skorzeny kirjutab ilmsest tagasihoidlikkusest (?) hoolimata omaaegse kangelase seisukohast – nö edulugu, mis peaks edukalt müüma.

“Üldine arvamus, mida ka mina jagasin alates ajast, kui ma seda esmakordselt kuulsin, oli niisugune, et normaalne mees ei tohiks vabatahtlikult surma otsida ning et enesetapp oleks väga ebasobiv ja liiga kauge sakslase või iga eurooplase maailmavaatele. Umbes sellel ajal kuulsin ma, et Adolf Hitler ei olnud sellele teemale just väga suurt tähelepanu pööranud. Tema nägi asja nii, et eneseohverdus ei ole valgete rasside loomuses ja on vastuolus saksa mentaliteediga. Meie ei oleks tohtinud jäljendada jaapanlaste kamikazesid.” (lk 110)

Kordustrükist hoolimata on raamatus küllaldaselt trükiapsakaid, see võiks küll olla kivi kirjastuse kapsaaeda.

ekspress

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar