“Ta ei olnud taskulampi kaasa võtnud; komistades liikus ta käsikaudu mööda koridori edasi, tundes õudust topeltfantaasia ees, et ta puudutab pimeduses midagi libedat ja külma või komistab ruumi, kus ta uuesti sündis ja leiab sealt omaenese laiba, millel on veel haua kõdulehk küljes. Dure kisendas, kuid see hääl mattus tema enda pulsi tornaadomühinasse, kui ajahoovused uue jõuga taas puhkesid.” (lk 250)
Kui “Hyperion” oli nagu kägisev kiiktool, siis see raamat on kui hõiskav karussell, tegevus pulbitseb üle ääre ning verd ja tuumalaenguid pritsib igasse hambaauku. Selle raamatu lugemine oli endale hea energialaksakas, viimaste lugemistega kaasnenud tuimus tekitas tunde, et enam ei tahagi raamatut kätte võtta (no aga kust narkar järgmise doosi leiab?).
Mõned juhumõtted.
Olen nii rumal (ja pealiskaudne), et senimaani ei saa aru, miks ja kuidas see Veristaja tekkis.
Klassikalist luulet on võimatu lugeda – nö võõrkeha; osa, mis nõuaks süvenemist, paatoslikku lugemishetke. Aga tahad hoopis seiklustega edasi kihutada!
Iga ulmekirjaniku kinnismõtteks tulevikust on hiiglaslikkus – hiiglaslikud tehnikaimed, hiiglaslikud pinnavormid – Maa ja minevik kui häbenetav kääbus.
Simmonsil on kassivaimustus Escherist, ikka on arhitektuur või hologrammid jms escherlikud.
Keegi võiks uurida (kindlasti on seda tehtudki), kuidas ulmekirjanikud näevad oma ulmades Kuu tulevikku – siin on taas Kuu ajaloo prügikasti vajunud. Kuu on nagu pinnuks silmas, arvatavalt tuleviku seisukohast tähtsusetu, aga kahjuks praeguses ajas ainus käegakatsutav saavutus (omamoodi 1960. aastate kosmosevaimustuse etteheide praegusele ajale?).
Roheline ulme: elagu eripärasus ja mitmekesisus – mis on muidugi igati tervitatav.
“Meie uus inimekspansiooniajastu ei maasarnasta midagi. Me ei pelga raskusi ja tervitame võõrapärasust. Me ei sunni universumit kohanduma... meie kohandume ise.” (lk 574)
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar