Slavenka Drakulic – Nad ei teeks kärbselegi liiga (2006)

“Kindral Radislav Krstic sisenes kergelt longates kohtusaali, meel must. Ta oli maksnud sõja eest kallist hinda nagu paljud teisedki: 1994. aasta detsembris oli ta astunud miinile ja kaotanud jala.” (lk 66)

Veider, aga ei mäleta suurt midagi 90ndate alguse Jugoslaavia kodusõjast (küll aga Kosovo kampaaniast enne sajandivahetust) – kas enda tähelepanu oli mujal või Eesti meedia ei pööranud erilist tähelepanu või milles asi? Ei tea.

Emotsionaalne raamat heaoluühiskonna lugejatele – et oli kunagi selline vaene Kagu-Euroopa kommunistlik kolgas jne ja siis korraga kodusõda. Drakulic püüab edasi anda nii mineviku kolkahorvaadi kui ka nüüdisaegse heaoluühiskonna maailmavaadet – püüab seletada, kuidas elati vaeselt, millised igandlikud vaated ikka valitsevad jne; omamoodi kõiketeadja positsioon. Autor kirjutab emotsionaalselt, ei ole erapooletu – aga selliste teemade puhul olekski iga kord raske nõuda emotsioonitut ja erapooletut käsitlust. Ana enesetapu rekonstruktsioon (lk 122-126) on ehk äärmuslikeim näide Drakulici subjektiivsusest.

Tõlkel võinuks ehk juures olla selgitused eesti lugejatele – kõiksugu erinevad sõjakuriteod ja sõjaepisoodid vast ei ole siinsele tavalugejale niivõrd teada, nii muutub tekst aegajalt lihtsalt nimede ja juhtumite jadana, mille puhul võid kujutleda mida iganes. Ainsad selgitused on kulinaaria valdkonnast.

Huvitav tõlkevalik igaljuhul. Vahest liialt subjektiivne, aga lugeda tasub ikka. Kas on õige rääkida naiselikust vaatepunktist? Või tundub natuke harjumatu lugeda sõjakurjategijatest kui tavainimestest (nagu järelsõna järgi oli autor eesmärgiks)?

“Ainult siis, kui me mõistame, et enamik kurjategijatest on samasugused inimesed nagu meie, adume, et ka meie võime ühel päeval samasuguse surve all murduda.” (lk 139)

kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
kauri veeb
sirp
päevaleht
postimees