“Pakkusin noolepüstolit algul ühele, siis teisele, kuid mõlemad keeldusid. Aenea ei soovinud üldse relva; android märkis, et ta ei saaks relva inimese vastu kasutada ja avaldas lootust, et ma olen läheduses, kui mõni tige loom teda taga ajab.” (lk 233)
3. raamatus hakkad juba ise kahtlema, et äkki Heidikud olidki Tehnotasandiga kambas ja hävitasid eelmises raamatus Hegemoonia? Või noh, Simmons laseb osa saada ajaloo tõlgendamise võimalusel.
Püüdsin kuidagi sõnastada seda tunnet, mis raamatuga kaasas käib ning see võiks olla “ebainimlik” - olukorrad, mida kogetakse, on inimlikult vastuvõetamatud. Näiteks see kullerite saatmine ja nende otseses mõttes taaselusta(u?)mine on iseenesest rets idee – et lähed surma ja loodad, et hiljem ärkad edukalt ellu tagasi, noh, see on mõistusele kuidagi vastuvõetamatu. Kangelastele (Raul, de Soya jt) on iseloomulik ebainimlike füüsiliste kannatuste läbimine (see jääplaneedil solberdamine oli ütlemata jälk). Igatahes mõjub hetkel igasugu ristide nägemine inimkehal pisut õõvastavalt.
Kui raamat algab igati vaikselt, siis mida lehekülg edasi, seda kipamaks läheb. Tõsi küll, peatükkide ühtmoodi lõpetamine on üsna kindel nipp lugeja töös hoidmiseks, ja vahel selline autoripoolne manipuleerimine muutub tüütuks – et noh, kaua sa ikka üht ja sama nippi kasutad. Kangelaseks on tavainimene (“üks meie seast”), kes satud kuidagi süüdimatult neisse seiklustesse ja on vajadusel igati humoorikas ja nõrkustega. Oh, ja Nemesi ja Veristaja mõõduvõtt on titaanlik ja vinge. Igatahes, mõnus lugemisvara. Arvasin, et juba kolmas raamat samal teemal ei saa just kõrgtasemel olla, aga meeldiv on eksida.
“Peletis oli kujult keerukas – massiivsed jalad, mille liigeseid ümbritsesid ogalised vöödid; lame labajalg, varvaste asemel kumerad lõiketerad ja kannas pikk nõgus teravik, mis võis olla ideaalne vahend soolte väljalaskmiseks; keerukas ülasoomus, mille siledat kroomkesta palistasid lõikurtraadi ribad; käed, mis olid liiga pikad, liiga liigeselised ja mida oli liiga palju – pikema ülemise kätepaari alla oli mahutatud veel üks lisapaar; ja olevuse külgedel rippusid lõdvalt neli suurt lõiketeradega varustatud kämmalt.
Kolju oli valdavalt sile ja veidralt piklik, ekskavaatorikoppa meenutavaid lõugu täitsid metallhammaste read. Olevuse laubal oli kumer lõiketera ja kõrgel ülal soomustatud koljul veel üks. Silmad olid suured, sügaval oma koobastes ja tumepunased.” (lk 595)
Huvitav oleks teada, kuidas Simmonsi arvates tuleviku kosmosetsivilisatsioonid väldivad asteroide ja muud sellist prahti oma planeetidele sattumast. Aga noh, eks siis ole tehnika teine.
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar