03 oktoober, 2009

Mario Merirand – Afganistani päevik (2008)


“Eile õhtul mõtlesin veel selle üle, mis mul on julguse puudumise pärast tegemata jäänud. Iga kord tuleb mulle meelde ütlus: julge hundi rind on haavleid täis. Aga ma ei ole julge, olen kogu elu arg olnud ja selleks ma ka jään. Ainult lahinguväljal kaob see argus ära. Seal kaovad kõik hirmud ja meeled vallutab tõsiasi, et kohe võib surma saada. Sellistel hetkedel tunnen end vabana, õnnelikuna, rahulikuna – üksinda...” (lk 114)

Lugemisel on kahetine tunne – huvitav vaadata teise inimese üleskirjutatud mõttemaailma (mis pole muidugi täielikult esitatud ning paratamatu enesetsensuur jne) ja samas kas on eetiline lugeda midagi nii isiklikku, kui palju on minul õigust teada kahe lähedase inimese sidemest (kuigi, sinna päevikusse ehk kaustikusse tegid mõned sissekanded ka teised missioonil olijad). Võibolla on problem selles, et ajaline distants raamatus avaldatuga on nii väike. Huvitav, mis vastukaja saavad need mehed, kelle tekste siin Merirandi päevikraamatus avaldati? Vähemalt ühel korral jäin küll kukalt kratsima, mida võiksid selle mehe lähedased kirjutatust arvata. Loodetavasti Merirandil ja kirjastusel oli kõikide asjaosaliste nõusolek olemas.

“Viimastel päevadel olen kuidagi kurb olnud. Selline tunne on, et jään iga päevaga aina väiksemaks. Öösiti ei tule und. Igasugused mõtted on peas...” (lk 53)

Raamat nagu isiklikum blogi – et algselt sõbrannale kirjutatud, siis tundub mõneti välja jäävat missioonielu ohtlikum pool (või noh, kes tahakski vabal ajal seda taas meelde tuletada ja sõnastada), pearõhk on sealse argielu rutiin ja rõõmud ja mured; noore inimese eksistentsiaalsed probleemid muuhulgas. Afganistanis käik kui tööreis – töö (missioonielu) + reis (kohalik eluolu ja loodusvaadete kogemine ja pildistamine). (Huvitav, mida teeks tänapäeva läänemaailma sõjamees, kui tal poleks digifotokat kaasa, rääkimata internetist?) Missioonil käik on ka omamoodi eskapism: argimuredest ja kodustest probleemidest eemal; tagasitulek tundub juba omaette probleemiks kujunevat (nt lk 147).

“Marianne Mikko oli sinu käest küsinud, kas ma olen Afganistani tulekut kahetsenud. Oleme keset kõrbe, eemalt terendavad mäed, päike paistab, Briti toidupakke on külluses, igale poole on miljoni dollari vaade, oleme tsivilisatsioonist eemal ja igapäevamured puuduvad, kui välja arvata see, et keegi kusagil tahab meid maha või õhku lasta. Aga sellega harjub ära. Mida veel elult tahta.” (lk 113)

Endal oli omamoodi huvitav raamatut lugeda – selge, et teema ise juba midagi argipäevast selgelt erinevat; ja kui palju ikka puutud kokku inimesega, kes kuulab selliseid nähtusi nagu Terminaator ja Koikson või kes loeb kaasaantud Coelho raamatuid.

päevaleht

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar