“Iga natsiooni suhtumine “reaalsusesse” on üldse väga erinev. Prantslane käitub selle puhul nagu kirglik armastaja, kes aga oma sõgestuses on väga kergesti tüssatav; sakslane kohtleb seda nagu läbinisti aus, kuid mõnevõrra igav ning pedantne kihlatu; ja inglane mängib selle suhtes brutaalset abielumeest, majatüranni. Naudinguhimuline prantslane tahab ainult meeldivat, ükstapuha kas see on tõde või vale, ausameelne sakslane tahab iga hinna eest tõde, olgu see siis meeldiv või ebameeldiv, ja praktiline inglane dekreteerib, et meeldiv on tõde ja ebameeldiv on vale.” (lk 50)
Jätkub mõnusalt nauditav lugemine, isikupärane kultuurilugu – see on ehk midagi sarnast sellele kui igati tark ja usaldusväärne professor unustab oma asjalikkuse ja tähtsuse ning jutustab inimlikult, nii nagu asja tuum selgelt öeldes temale on. Ja muidugi see kerge klatš, mis teksti läbib; särtsuv (või säutsuv?) kollasus. Friedell on inimlik, ta ei hiilga just poliitilise korrektsusega, nagu näiteks see isalik vaade naistele:
“[James II] poleemika seisnes selles, et kui talle esitati vastuväide, siis kordas ta seda väidet veel kord oma sõnadega ja uskus nüüd, et ta on debatis võitjaks tulnud. Samuti tegi ka tema tütar, hilisem kuninganna Anna, ja lord Marlborough ütles, et see on tollel isalt päritud. Kuna ta aga oli naine, siis pole siinkohal küll tarvis just pärilikku viga seletuseks tuua.” (lk 131-132)
Esimese raamatu hiliskeskaegsed ja renessansi inimesed olid kui tänapäeva inimeste paralleelliik ja seetõttu põnevamad (tänu Friedelli esitusele muidugi) oma mõttemaailmalt kui teise raamatu ilueedid ja tunglejad. Mõni noor tudeng, kes vaevleb Kanti käes, võiks ehk lugeda lk 349-366, kus Friedell püüab selgitada ta filosoofia tuuma, ehk on abiks (kui pädev see on, ei oska öelda). Klassitsismi puhul saab hoopis tõsise ülevaate antiik-Kreeka tegelikust meelelaadist ja eluolust (lk 378-410). Tõlget on huvitav jälgida, vahel kasutatakse sõnu, mida nagu polegi seni kirjasõnas kohanud – kas need on siis tõeliselt erialased või hoopis tänapäevasemas eesti keeles arhaismid, ei tea, aga aimatavus on põnev ikkagi (kummalgi raamatul eri tõlkijad, ehk toimetaja on ühtlustanud).
Igatahes, veel üks friedellilik tarkusetera:
“Kogu [Voltaire'i] elu põhipaatoseks oli üldse leegitsev õiglustunne, tuline, hävitav, peaaegu joobnustav viha igat liiki avaliku omavoli, rumaluse, õeluse, erapoolikuse vastu. Kui maailm tänapäeval koosneb ainult veel kahe viiendiku ulatuses lurjustest ja kolme kaheksandiku ulatuses idiootidest, siis on see nõnda suuresti just tänu Voltaire'ile.” (lk 228) – huvitav, kas see 77,5% määr kehtib ka 21. sajandil?
esimene raamat ja kolmas raamat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar