04 november, 2009

Marion Andra – algolagnia (2009)


“Minu nimi on Casey [keissi], ma olen meessoost, 25-aastane, elan Tallinnas, kuhu ma peaaegu poole aasta eest tagasi kolisin, ma olen 176 cm pikk, tumepruunide lühikeste juuste ning roheliste silmadega, ja veel üks oluline asi: ma olen vampiir.” (lk 5)

Raamatu avalõik mõjub ärritavalt – tegemist oleks nagu mingi arengupeetusega tüübi tutvustusega, kerge debiilsuse hõng (mis, nagu selgub, on mõneti eksitav arvamus siiski). Raamatu algus tekitab igatahes mulje, et olen sellise teksti jaoks vale veregrupiga – ju ma ei jaga ära vastava kirjanduse märksõnu või liialt vana vms. Nagu mitmel puhul varemgi, kui lugenud noortekirjandust, tekib kahtlus justkui jäljendataks vähem või rohkem mõnd eeskuju (Andra puhul see mulje õnneks lahjenes jõudsalt).

“Mulle meeldis siis Pariisis, ma olin leidnud toredad inimesed, kellega mul oli hea olla. Ma ei pidanud tööl käima, ma ei pidanud enam nägema oma vanu sõpru, keda ma olin salaja juba pikemat aega vihanud, ma sain teha seda, mida tahtsin, ehk lihtsalt olla. Jah, mul imeti aeg-ajalt verd ja ma pidin tihti kaua üleval olema, aga tegelikult elasin ma vampiiride seltsis palju tervislikumalt, kui ma olin üle väga pika aja elanud, nii toitumise kui ka kõige muu mõttes. Magada sain palju kauem ja palju mugavamates tingimustes, kui mul Tallinnas tavaks oli olnud.” (lk 34)

Aga. Raamatu alguse vastumeelsus teksti edenedes väheneb toredasti. Lugemist hõlbustab mõnusalt lühikesed peatükid ja teksti muudab veelgi lugejasõbralikumaks rohke dialoogi kasutamine, selline meeleolude ja infokildude ping-pong. Üks kivi siiski “Sündmuste horisondi” kapsaaeda – erinevalt igati värviliste kaantega sarjaraamatutest on see ja King nii välimuselt kui sisult üsna hallid ja kiitsukesed (samas, mõlemad ongi üsna hämarad ja klaustrofoobsed). Omamoodi tekib suisa igatsus Veskimeesi kaane lopsakuse järele (on millest nö kinni krabada – hea matsirahva nali, eks).

Blaseerunud ja morbiidne Casey; pidev magamatusest põhjustatud väsimustunne ja äravajumised (peale vereülekannet vast loomulik) on teksti päris hea külg, lugedeski tekib ebamugavustunne. Lugedes jäin mitmel korral juurdlema tegelaste seksuaalsuse üle. Algselt mõtlesin Casey'st pea põlastavalt kui meesprostituudist. Siis hakkasin arvama, et vampiirid ja kanistriinimesed on kui metroseksuaalid (oli vist selline termin) või unisex-tegelased. Edasi oli raamatus juttu biseksuaalsusest. Raamatu lõpus jõudsin rahuni – mitte biseksuaalne, vaid pigem kesksooline (aga mitte sootu) Casey ja miks mitte ka vampiirid.

“Iga kord, kui kaks vampiiri korraga verd imevad, tunned midagi maagilist, kuna samal ajal on sinus kaks surematut elujõudu, mis mõneks hetkeks tänu sulle ühinevad. Pärast seda oled muidugi mitu korda rohkem väsinud ja seetõttu toimuvad sellised asjad suhteliselt harva.” (lk 135)

Kui Martini vampiirid pärinesid Uuralitest, siis Andra omad märksa tavapärasemalt Balkanilt (lk 40). Päris kane'lik monodialoog on lk 70-73. Neid vereimejaid võiks nimetada üsna austavalt kammervampiirideks (on muidugi erandeid) – suhteline tagasihoidlikkus surmade põhjustamistel ja mure tulevikus verest tühjaks imetavate pärast, seepärast ei taheta ka meelsasti luua uusi vampiire (nt lk 108). huvitav, kuidas suhtuks tavalugeja sellesse kui meesautor kirjutaks vägivaldseid biseksuaalseid naudinguvärke (nt lk 131), kas heteromeestel on mingi selline sisetunne, mis välistab tõsise homoliku seksist kirjutamise? Ei tea, lihtsalt üks uitmõte.

“Ma vaatasin Natalee kaela, tundsin verd seal liikumas. Ta vaatas mind, ma vaatasin talle otsa ja ta sulges silmad. Ma võtsin ta ümbert kinni ja liikusin peaga ta kaela poole. Ma surusin oma kihvad ta nahast läbi, tundsin vere maitset ja hakkasin automaatselt ta verd imema. Iga väikse neelamisega tundsin ma tema energiat endasse voolamas ja oma ise selle järele kasvamas. Ma ei suutnud ega tahtnud end peatada. See oli liiga hea. Ma olin nagu kuskile mujale viidud, kus ma tundsin end uuesti ellu ärkamas.” (lk 146)

Iseenesest on vinge, et eesti kirjanduses ilmub igasugu veidraid tekste; mida mitmekesisem, seda mõnusam. “algolagnia” puhul ei ole tegemist tippteosega (kindlasti on inimesi, kes arvavad teisiti), aga hea, et selline raamat on olemas; ning jumal küll, kui noor inimene suudab jutustada, siis võib ehk loota tulevikus midagi huvitavat, peaasi, et eesmärgiks poleks igaks jõuluhooajaks üks raamat välja anda. Aega ja rahu ja süüvimist ja iseennast ja põlemist, soovitaks mõni koolipapa. Vist.

baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar