“Ma pöördusin tagasi laadimisukse poole. Norm oli peaaegu läinud, ehkki ta klammerdus meeleheitlikult ühe käega ukse külge. Tema keha kihas kombitsatest ja veri ladises kümnesendise suuruse latakatena vaikselt betoonile. Ta pea viskles edasi-tagasi ja ta udusse vahtivad silmad olid õudusest pungis.” (lk 47)
Esmatutvus Kingiga, kvaliteetmärk “Sündmuste horisont” tekitas huvi, et ehk on tegemist loetava asjaga. Noh, ausalt öeldes erilist muljet ei tekkinud, selge mäng inimese hirmudel ja õõvadel, aga muud kaasaelamist just ei teki – et on üks õudne situatsioon ja kõik, ühe hetke staatiline paine. Natuke püüdlikku musta huumorit ja pisut kõnekeelset väljendumist, mis annab ehk sellele tekstile ehk muust tekstide hallist maailmast erinevat nurklikkust (ehk siis võimalikku tähelepanu). Kas King väljendubki nii lihtlauseliselt või on tõlge ebalev – ei oska öelda, ei tea. Mis muud ikka öelda – hõlp meelelahutus.
Elagu kooljakuu.
“Ah jaa... kuus või seitse inimest olid hulluks läinud. Hull pole kõige õigem sõna, võib-olla ma lihtsalt ei oska sobivat sõna välja mõelda. Aga oli inimesi, kes olid langenud täielikku tardumusse ilma vähimagi õlle, veini või tablettide abita. Nad jõllitasid sind tühja pilguga, nende läikivad silmad meenutasid uksenuppe. Reaalsuse kõva tsement oli mingis kujuteldamatus maavärinas laiali lagunenud ja need õnnetud olid läbi selle kukkunud. Mingil ajal võisid mõned neist tagasi tulla. Kui aega üldse oli.” (lk 80)
baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar