“KGB külma sõja lõppjärgu kõige auahnemaid luurepüüdeoperatsioone USA diplomaatilises esinduses oli pealtkuulamisseadmete paigaldamine uude kaheksakorruselisse saatkonnahoonesse, mille ehitasid 1979. aastal Moskvasse Nõukogude ehitajad. 8. Peavalitsuse ülejooksik Viktor Šeimov hoiatas 1980. aastal CIAt, et “KGB teeb hoonest sensorite hiiglasüsteemi, mis salvestab peaaegu kõik.” Washingtoni ametiisikud aga tegid ennatu järelduse, et kõiki KGB paigaldatud sensoreid on võimalik avastada ja eemaldada, enne kui neid kasutama hakatakse. Viis aastat hiljem taipasid nad, et olid teinud vea, mis läks kalliks maksma. Täiendav uurimine tõi lagedale hoone sisestruktuuri paigaldatud ülikeerukad pealtkuulamisseadmed, mis tegid sellest ühe välisministeeriumi töötaja sõnul “Poliitbürooga ühendatud kaheksakorruselise mikrofoni”. Betooni valatud terasest sarrusvarvad täitsid antennide aset. Toiteallikas CIA koodnimega BATWING, mis leiti betoonseina seest, oli mõeldud vastu pidama vähemalt sajandi. Washington Post'i intervjueeritud USA ametiisik märkis: “Nii kõrge keerukustase hämmastas meie tehnikuid. Üks CIA ametiisik ütles: “Meil võib niisuguseid asju leida ainult joonestuslaudadelt.”” Ent KGBle ja riigidepartemangule osutus operatsioon kulukaks luhtumiseks. Uut saatkonnahoonet ei võetudki kasutusele.” (lk 447) – huvitav, kas see maja on senini alles?
Raamatu võiks jagada tinglikult pooleks – 1917-1945 ja külm sõda. Igasugu loetud killukeste kaudu (nt siinses blogis Fenby, Nagorski, Vasold, Ferguson, Gaddis - kirjutised ei hiilga just informatiivsusega) on nõukogude salateenistuste tegevusest esimesel perioodil nii mõndagi tuttavat, ehk endale oli uudne sõja-aastail Argentiinas tegutsenud residentuur (lk 130-133). Raamatu nimede rägastik on muidugi lämmatavalt paks, lisaks need caps lock operatsioonide ja agentide nimed. Huvitav, kui tõsiseltvõetav on see tekst – sest noh, esitatud väiteid on raske kontrollida jne jne. Ehk siis, kuidas kirjutatakse ajalugu.
Selliste raamatute lugemine paneb endagi pea huugama paranoilistest vandenõuteooriatest – et äkki ikkagi oli (on) agente jms seal, kus seniste tõendite põhjal pole olnud jne. Minusugusele naiivsele mõjus kuidagi müstiliselt uskumatuna kui palju lääne inimesi käis N.Liidus instruktaaži saamas – et niipalju siis raudsest eesriidest (või mis kavalaid teid siis selleks ikkagi kasutati?). Poolas toimunu oli huvitav, samuti sai kõrva taha pandud märkus, et peaks Jugoslaavia lähiajaloost lugema. Ja ära usalda kedagi. Ja laenuraamatute tekstijoonijatele tuleks lõuga anda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar