Peeter Kard – 33 sousti (1991)

Kartulit keetes on ikka see probleem, et hiljem tuleks need kuidagi mõnusalt kurgust alla saada. Viimane halb kogemus kartulite elavdamisest mõjus kuidagi nukralt – poest soodushinnaga ostetud porgandiga praekapsad ei muutnud lõunasööki üleüldse maitsvamaks, lihtsalt üks rämedalt allatallatud toitumislaks. (Need on ikka õnnepäevad, kui külas käies saab sooja toitu. Vaikne heldimuspisar poeb salaja põue.) Nii siis pidigi kõhukorina saatel seda väljaannet sirvima.

Tavalise sousti (lk 6) valmistamine mõjub pisut ehmatavalt – tervelt 45 minutit peaks keetma? Ja kust seda rasva saab? Või tõesti aitaks rapsiõli (Kard nagu ütleb, et taimeõli sobiks samuti)? Piima- ja kooresoust paistavad igavad, praesoust tundub vaimustav olevat, aga 2 supilusikat liha praadimisest järelejäänud rasva on kuidagi ületamatu ülesanne. Tomatisoustiks läheb vaja tomatipüreed, mis mõjub hoiatavalt. Sinepisoust tundub huvitav, aga sidrunimahla majapidamises kahjuks ei leidu (rääkimata kondipuljongist – mis õõvastav asi see võib veel olla?). Juustusoustist lugedes tuli mõte, et sousti saab valmistada tavalisel puupliidil, mitte elektri omal. Mädarõikasoust mõjub isuäratavalt, aga mida tähendab “Jahu kuumutada võis”, kas see panni külge ei kipu kõrbema? Köömnesoustis läheb vaja toorest munakollast, mis paistab ohtlik. Kurgusousti puhul ei taha hästi uskuda, et värske kurk keedetuna maitsev oleks. Sibulasoust mis sisaldab hapukoort, kas see tõesti keeb normaalseks? Aedviljasoust on masendavalt materjalirikas, pealegi nimi ise - “aedviljasoust”. Roheline soust – väkk, jälle tuleb lisada klopitud munarebu. Silgusoust pole söödav. Kilusoust – ei taha lugeda. Heeringasoust – keeran lehekülge. Kalamarjasoust – jooksen tänavale suitsetama. Kalasoust – tunnistan, et mul on depressioon. Vähisoust – milleks küll selliseid asju tehakse? Seenesoust, seda küll sööks... tõsi küll, külalisena lõunalauas; omaette ooper on muidugi see, et osa inimesi oskab teha maitsvaid seeni ja osa inimesi mitte nii väga maitsvaid seenetoite; ühesõnaga, alati tuleb ettevaatlik olla. Munasoust – nädalas ei tohtivat üle ühe muna süüa, siin on tervelt kaks. Vorstisoust nõuab keeduvorsti või viinereid või sardelle, mida vorstivabrikud toodavad teadupärast üsna saastalt. Hakklihasoust on teadagi maitsev, aga esmakordselt kuulen, et sinna tuleb lisada kartulikeeduleent, see on ootamatu. Maksasousti fenomenist mina aru ei saa. Singivorst näib maitsev, aga liialt mahukas teostamiseks. Rupsisoust näib jube. Soust linnurupsidest näib sama mis eelmine. Jahimehe sousti puhul meenub eesti dokfilm põtradest ja lihtsalt kahju hakkab neist toredatest loomadest. Konservivorst – ükskord praadisin konservi, see oli küll võigas maitsekogemus. Pekisoustiks tuleks pekki muretseda, no ei viitsi. Tuhlinott – ainuüksi teksti lugemine paneb ila tilkuma, aga jah, liialt keerukas. Sealihasousti puhul saaks hakkama liha ja sibula pruunistamisega (sest noh, niigi kartuleid maitsestatud), edasi jälle tüütult palju rahmeldamist. Killatuhlid näib hea.

Nojah, ehk järgmine nädal või millalgi seda kõige tavalisemat sousti tuleb ikka teha proovida. Kuniks mõistust.