“Aga ei. Ei olnud Sturm-väeosi. Ainult jõuk räbaldunud irvhambaid, kes olid toidujahil nagu hulkurid. Vandusid ja kirusid ning lõksutasid lõugu kõikide pühade asjade kallal. Marssali suurejoonelise ja ülevas stiilis koostatud päevakäsugi üle söandasid nad nalja heita. Peaaegu nagu kommunistid. Sõid ära oma hädavarud esimese nälja puhul ja jorutasid “Die Fahne hoch” asemel “Korhola tüdrukuid”, kui neile laulutuju peale tulema juhtus. Ja enda kohta oli neil mitte just meeltülendavaid, ehk küll seda tabavamaid nimetusi, nagu bande, tolgus, kogu kupatus, terve see pask, tohman, trobikond.” (lk 103-104)
Ihan oolrait romaan ikka. Soome värgist lugemine paneb mõneti alaväärsust tundma – a la milliste jobukakkude või tühikargajatena võivad nad eestlasi vaadata. Eks võib muidugi arvata, et soomlaste massi rohkem ja looduslikult sobivam jms, aga ikkagi. Huvitav, milline Eesti kaitseliin oleks – Rakvere-Jõgeva-Lihula? Või veel sissepoole?
Kui raamatust oli ligi 3/5 loetud, selgus, et tegemist on kärbitud variandiga... mis pani muidugi hambaid kiristama ning õieti muserdas hetkeks huvi raamatu vastu. Kas lugeda kärbitut edasi või alustada täielikuma otsast või lihtsalt jätkata kirumist? Kui teaks, küll oleks hea. Huvitav, kas filmistki on olemas mingi pikem ja ilustamatum variant?
Eks linnaviirus oli verre imendunud ja tuli jätkata. Hull paatosevaba omade ja võõraste nottimine; karmi tundelaenguga teos, mis võtab igasugu naljatuju. Selline tekst paneb muidugi endalt küsima, et kuidas käituksid sina – millal sind maha notitaks, kui palju aru ja julgust sinul tegelikult oleks. Mis tunne on kaotajana sõjas võidelda.
Ütlemata depressiivne on ikka lugeda II maailmasõja aegsest läänemeresoomlaste saatusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar