Detsembrist saati küsivad paranormaalsed lugejad minult, et miks sellest raamatust pole siin blogis ridagi. Kratsisin kukalt ja imetlesin end peeglist. No mis siis ikka, eks tuleb põrgu vallale lasta.“Tankistid ju ei kartnud oma tanke, kelle aju oli biorobotist miljoneid kordi võimsam. Vastupidi – nad hoolisid neist väga. Ilma liialdamata võis öelda, et tankistid armastasid oma tanke. Tanki ja soomuki ajju programmeeriti väga tihti mõne võitleja ema isiksus. Matilda oli olnud väga sümpaatne tank. Kui ta ära põles, oli mul temast siiralt kahju nagu igast oma kompanii langenud võitlejast.” (lk 284)
Raamatu algus on muidugi tore adrenaliinilitakas (ja hea petekas, selle eest igati plusspunkte). Pisut raske on tekstiga otsa peale saada, mäletades esimesest osast hajusaid hetki ja meeleolusid; näiteks raamatu lõpuni ei tulnud meelde neist Maria ettekuulutustest suurt midagi. Aga Kunnas on hea inimene ning viitab aegajalt esimese osa tähthetkedele (kusjuures teist osa peaks olema võimalik lugeda ka esimest läbimata). Sõjameeste prototüüpide loetelu on kui omamoodi militaarpanteon, nii on põnev lugeda tulevaste sajandite kangelastest, õigemini visiooni tulevikust (Hiina saab tiigriks). Varjuteater on hea leid. Tank Matildaga jutuajamine on lõbus (lk 207-213), üks naljakamaid hetki selles raamatus. Tehisnaiste ja sõdurite massabiellumine konfliktipiirkonnas on päris kaval teema (iivet on vaja tõsta!). Huvitav lugeda, kuidas Maa Föderatsiooni tabas tsükliline majanduskriis (lk 427-429), vahel ei pakugi ulme tarbimine eskapismi. Raamat lõppeb paljulubavalt ja pole ime, et juba guugeldatakse kolmanda osa kohta. Niipalju kui esimest raamatut mäletan, võib väita, et teine osa on parem (ja igal juhul kompaktsem; jumal küll, see esimene osa oli üks pikaleveninud sissejuhatus, mis mälu järgi pani igati kannatuse proovile). Kiiduväärt on see, et lugemine edeneb ludinal.
“Järsku mõistsin, et hoolimata kõigest ümberringi toimuvast, on hea teenida armees, kus kõrgemad juhid on võimelised tegema otsuseid, mis pälvivad alluvate imetluse.” (lk 363)
Raamatu pluss ja miinus on selle läbimõeldatus. Igati respekt tegevuse ja süsteemi ja tempo loomise eest (huvitav, kas esimese osa kriitika mõjus?); aga teiselt poolt jään lugejana jänni tegelastega, keda tehisinimeste ja libasõdurite kombel võiks nimetada tehistegelaste ja libategelaste vahel vaakujateks. Aga see on eelkõige minu kui lugeja probleem – kui autor ise on rahul, siis las käia. Igatahes, enda märkmeid vaadates on vast pooled neist nentimised tegelastest. Et olen laisk, siis esitan need toimetamata kujul:
“Kunnase sõjamehed on kui kamraadluse musterkujud, igati sobilik lugemisvara noorsõduritele (või õigemini sõdurieellastele?). Tegu justkui eetilis-aateliste sõjameeste reklaamteosega. Kunnase paatose vastukaaluks tahaks uuesti lugeda Linna romaani.”
“Kamraadlus on üllas ja poliitika räpane nagu ikka. Tegelased on sirgjoonelised ja üheplaanilised – ühtmoodi õilsad. Võiks ehk arvata, et kloonimine tõepoolest hävitab sisemise riukalikkuse [vrdl “Isiksuse suveräänsus” lk 516], aga kes teab. Irv on vahel võltstagasihoidlikkuse verstapost.”
“Võibolla suhtlemises lahinguarvuti kasutamine muudabki Kunnase arvates inimsuhted asjalikuks ja monoloogi armastavaks (viis, kuidas Irv ja Aiša oma armumist analüüsivad lk 333-354, tekitab tahtmise neid raputada ja käskida olla inimlik kõigi oma puudustega).”
“Autor kujutleb tegutsemist justkui ideaalses sõjaväeorganisatsioonis, tõeline sisseelamine sellesse.”
Või noh, jäädagi siis uskuma, et lapsest peale sõjameheks totalitaarkasvatamine teebki inimese selliseks? Ühesõnaga, Kunnas pole just mitmekülgne ilukirjanduslik väljenduja, kogu aur läheb seletamisele ja loo jutustamisele; seetõttu esineb tegelastega aegajalt campilikke hetki. Mingis mõttes on Kunnas ja Tänav sarnased oma äärmuslikkuses – kui Tänav on loominguliselt hull, siis Kunnas pedantselt asjalik.
Raamatu illustratsioonid on albertgulklikud, ainult et lapsikumad. Aga Orelipoisil on tore video.
Tundub, et kodumaisel ulmel oli 2009 päris hea aasta; tugevad romaanid nii Tarlapilt, Tänavilt, Kunnaselt kui ka kuulu järgi Harglalt.
Eks siis kolmandas osas näe, kuhu aeg Irve viib.
“Pidin möönma, et laevarotid olid ju omamoodi ratsionaalsed. Pole vahet, kas valmistada massiduplikaatoriga hüpertoidukuubikuid, välitoiduratsioone, haiuimesuppi või meriõhvapraadi. Energiat kulus ikka sama palju. Maa Föderatsiooni maksumaksja ei jäänud sellest sendi võrragi vaesemaks.” (lk 67)
baas
asjadest
segane maailm
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar