22 detsember, 2009

Francois Gere – Miks puhkevad sõjad? (2007)


“Relvade teoreetiline tappetoime on kasvanud 23 hukkunult ühe külmrelva kohta 43 hukkunule ühe musketi läbi 18. sajandil, seejärel Esimeses maailmasõjas 3463 hukkunule ühe kuulipilduja ning Teises maailmasõjas 575000 hukkunule ühe tanki ning lõpuks 695 miljonile hukkunule ühe megatonnise vesinikupommi kohta.” (lk 148)

Algul mõtlesin kasutada öökapiraamatuna, aga öiseks lugemiseks ikka liialt tihe tekst. Selles suhtes huvitav raamat, et siin esindatud ehk prantslaslik vaade (kes pole viimase 70 aasta jooksul sõjaliselt just maailmas esirinnas olnud), kui muidu ehk siin tuttavamad angloameerika või saksa või vene vaatenurgad (võin muidugi hetkel täielikku umbluud ajada).

Tegemist on justkui õpikuga, kõik on väga kokku surutud, saad suuna, mida peaks iseseisvalt edasi uurima (igatahes endale sai selgeks, et peale 1945.a. Kolmandas maailmas toimunust on üsna hägune teadmistepagas). Oleviku ja tuleviku püssirohutünn asub joonel Indiast Türgini, ning mitte võimatud pole koguni kaks tuumakonflikti seal – India-Pakistani ja Iisraeli-Iraani vahel. Ei pane just vaimustusest oigama.

Gere on pisut miniesseelik hinnanguid andes – või suisa luulelik (õigemini küll mahuküsimuse tõttu haikulik). Vahel tekib küsimus, et miks see raamat tõlgiti, kui eestikeelse tõlke toimetajad on siin niipalju märkusi ja täpsustusi pidid lisama?

Kommentaare ei ole: