Michael Crichton – 13. sõdalane (2009)

“13. sõdalane” (ehk “Laibaõgijad”) on “Sündmuste horisondi” 14. raamat ja siin blogis leiab mainimist jaanuari 15. postituses (jada võiks veel pikendada – sellest seeriast seni loetud 12 raamatut). Laibaõgimine on sel nädalal teemaks, siiski igati juhuslikult ja heasüdamlikult.

Järjekordne mõõga- ja seksiseiklus, seekord tõsise muslimi silme läbi tahumata kargeis põhjamaades. Suurt ei oska midagi raamatu kohta öelda, ootused olid vist liialt kõrged, tahtnuks nagu kogeda lihtlabast seiklusjuttu ja veidrat ajaviidet, aga sai hoopis tõsimeelse võltskroonika. Võibolla Tänavi raamat lükkas mul fantasy lugemisnupu ultravägivalla tasemeni ja sellelt on raske nii rahulikku teksti lugeda, et noh, tegemist oleks kui väikekodanliku või kultuurse ajaviitega. Tekst on nagu autori jõuproov või enesetõestus – näete, suudan ka sellist teksti kompileerida; igasugu traagelniidid teevad metavärki (võin täielikku pada praegu ajada, peale “Sauruste pargi” pole Crichtonilt muud lugenud). Kroonikalaadsus tekitab paratamatult võõrituse tegevusest (sa tead, et tegemist pole reaalse kroonikaga, tegemist pole ennemuistse fiktsiooni või vaatega; imitatsioon imitatsioonist), rääkimata autori ohtrate reaaluste jälgimisest. Häbi tunnistada, aga pole “Beowulfi” lugenud ja teadmised sellest pea nullilähedased (Crichtoni järelsõna tekitas ühe kena möh-hetke). Filmi näinud katkendlikult, Banderas mõjus vist banderaslikult.

Nii, nüüd on jäänud veel 3 raamatut, mida tahaks lugeda. On, mille poole püüelda. Kuigi jah, nagu näha, võivad ootused kergelt vastu näppe lajatada. Või tuleks lõpuks iga normaalse inimese kombel lugeda “Beowulfi”, seenior&juunior “Eddat” ja “Lacplesist”?

baas
lugemissoovituse blogi